Alemannid

Gaius Asinius Quadratuse järgi (tsiteeritud 6. sajandi keskpaigas Bütsantsi ajaloolase Agathiase poolt) tähendab nende nimi "kõik mehed". See näitab, et nad olid kogum erinevatest germaani hõimudest. See oli Alemanni tuletis, mida Edward Gibbon kasutas oma teoses Decline and Fall of the Roman Empire, ja anonüümse kaastöölise poolt Nicolas Fréret paberitest koostatud märkused, avaldatud aastal 1753, kus märgiti, et see oli nimi, mida kasutasid võõrad nende kohta, kes kutsusid end sueebideks. See etümoloogia jäi mõiste standardtuletiseks.

Sankt Galleni kloostri munk Walahfrid Strabo, kes kirjutas 9. sajandil, märkis arutlustes Šveitsi ja ümbritsevate piirkondade rahvaga, et ainult võõrad kutsusid neid alemannideks, kuid nad ise kutsusid end sueebideks.

Saksamaa ja saksa keele nimi prantsuse (Allemagne, allemand), portugali (Alemanha, alemão), hispaania (Alemania, alemán) ja kõmri ((Yr) Almaen, almaeneg) keeles on tuletatud selle varajase germaani hõimuliidu nimest.

Araabia keeles on Saksamaa Almanya ja saksa keel ʾAlmaniyya. Türgi keeles on Saksamaa Almanya ja saksa keel Alman ning farsi keeles on Saksamaa Almaan ja saksa keel Almaani.

Alemanne on esimesena maininud Cassius Dio, kirjeldades Caracalla kampaaniat aastal 213. Sel ajal elasid nad ilmselt Maini basseinis, katidest lõunas.

Cassius Dio portreteeris alemanne kui selle reetliku keisri ohvreid. Need küsisid keisrilt abi, ütleb Dio, kuid selle asemel koloniseeriti nende maa, muudeti nende kohanimed ja hukati nende sõdurid abi andmise ettekäändel. Kui ta haigeks jäi, väideti, et alemannid needsid ta ära. Väidetavalt püüdis Caracalla selle vastu võidelda, kutsudes appi esivanemate vaime.

Kättemaksuks viis Caracalla siis Legio II Traiana Fortis alemannide vastu, kes kaotasid ja rahustati mõneks ajaks maha. Leegion sai austuse märgiks nime Germanica. 4. sajandi ilukirjanduslik Historia Augusta (Antoninus Caracalla elu) jutustab, et Caracalla võttis endale nime Alemannicus, mille peale Helvius Pertinax pilkas, et teda oleks tulnud tegelikult kutsuda Geticus Maximus, kuna aasta varem mõrvas ta oma venna Geta. Caracallaga mitte heades suhetes Geta tuli lepituse sõlmimiseks perekonnaga kohtuma, mille ajal varitsesid teda Caracalla armee tsentuuriod ja tapsid ta ema Julia käte vahel. Tõsi või mitte, Caracalla, jälitatuna oma enda deemonitest, lahkus Roomast ja ei naasnud enam kunagi.

Caracalla lahkus piirile, kus ta oma järelejäänud lühikesel valitsusajal oli tuntud oma ettearvamatute ja omavoliliste operatsioonide poolest, mis käivitati üllatuslikult pärast rahuläbirääkimiste ettekäänet. Kui tal oli mõni riiklik põhjus selliseks tegevuseks, jäi see tema kaasaegsetele teadmata. Sõltumata sellest, kas alemannid olid enne neutraalsed, muutusid nad Caracallast mõjutatuna seejärel kurikuulsalt halastamatuteks Rooma vaenlasteks.

See vastastikku vaenulik suhe on ilmselt põhjuseks, miks Rooma kirjanikud kutsusid alemanne barbari, "metslased". Arheoloogia näitab siiski, et nad olid suuresti romaniseerunud, elades Rooma-pärastes majades ja kasutades Rooma esemeid, alemanni naised omandasid Rooma tuunika moe isegi varem kui mehed.

Enamik alemannidest asusid sel ajal arvatavasti tegelikult Germania Superioris või selle piiride lähedal. Kuigi Dio on varaseim kirjanik, kes neid maininud, kasutas Ammianus Marcellinus seda nime viitamisel Limes Germanicus germaanlastele Traianuse provintsi kuberneriks oleku ajal varsti pärast selle moodustamist u. 98/99. Sel ajal kindlustati kogu piir esimest korda. Puud varajastest kindlustustest Germania Inferioris on dendrokronoloogia järgi pärit aastatest 99/100. Varsti pärast seda valiti Traianus Nerva poolt tema järeltulijaks, veidi enne viimase surma. Aastaks 100 oli Traianus tagasi Roomas kui keiser, mitte lihtne konsul.

Ammianus jutustab, et palju hiljem võttis keiser Julianus Apostata ette karistusretke alemannide vastu (kes siis olid juba Elsassis) ja ületas Maini (ladina Menus), sisenes metsa, kus liikumist takistasid langenud puud. Kuna talv oli tulekul, taashõivas ta "kindlustuse, mis oli asutatud alemannide maale, ja mida Traianus soovis, et kutsutakse tema nime järgi".

Selles kontekstis on alemannide kasutamine võimalik anakronism, kuid see näitab, et Ammianus uskus, et need olid sama rahvas, mis on kooskõlas alemannide asukohaga Caracalla kampaaniate ajal.

Varajast detailset allikat, Tacituse Germaniat, tõlgendati mõnikord selliselt, et pakuti teisi ajaloolisi probleeme. Sealt saab lugeda hermunduuridest, hõimust, kes kindlasti asus piirkonnas, millest hiljem sai Tüüringi. Tacitus väitis, et nad kauplesid Reetiaga, mis Ptolemaiose järgi asus Germania Superiorist üle Doonau. Loogiline järeldus on, et hermunduurid laienesid üle hilisema Švaabimaa ja seetõttu pärinevad alemannid algselt hermunduuridest!

Siiski ei maininud hermunduure Ptolemaios, kuigi pärast Ptolemaiose aega ühinesid hermunduurid markomannidega 166–180. aastate sõdades keisririigi vastu. Hoolikas Tacituse lugemine pakub ühe lahenduse. Ta ütleb, et Elbe läte on hermunduuride seas, Maini ülemjooksust mõnevõrra ida pool. Ta paigutab nad ka variskide, kelle asukoht iidse Schwarzwaldi servas on hästi tuntud, ning markomannide ja kvaadide vahele. Veelgi enam, hermunduurid purustati Markomanni sõdades ja nad tegid Roomaga eraldirahu. Seega alemannid ei olnud tõenäoliselt eelkõige hermunduurid, kuigi mõned nende elemendid võisid olla esindatud rahvaste segus, kellst sel ajal said alemannid.

Enne alemannide mainimist Caracalla ajal võis alemanne 2. sajandi keskpaigas kreeka keeles kirjutatud Klaudios Ptolemaiose mõõdukalt detailsest Lõuna-Saksamaa geograafiast asjatult otsida; see on nii, kuna sel ajal oli rahvas, kes hiljem seda nime kasutas, tuntud teisiti.

Sellele vaatamata võib Ptolemaiosest teha mõned järeldused. Germania Superior on kergesti tuvastatav. Reini pidi ülesvoolu jõuab see Mattiacumi linnani, mis peab olema Rooma Saksamaa piiril (Wiesbadeni lähistel). Sellest ülesvoolu ning Reini ja Abnoba (Schwarzwaldis) vahel on inkrioonid, intuergid, vangioonid, karitnid ja uusipid, kellest mõned olid seal varajase keisririigi päevadest või varem. Põhja-Schwarzwaldi teisel küljel olid katid umbes seal, kus praegu on Hessen, Maini alamjooksul.

Ajalooline Švaabimaa asendus lõpuks tänapäevase Baden-Württembergiga, kuid see oli kõige tähtsam keskaegse Alemannia territoorium, koosnedes kogu Germania Superiorist ja territooriumist idas kuni Baierini. See ei sisaldanud Maini ülemjooksu, kuid siin võitles Caracalla. Veelgi enam, Germania Superiori territoorium ei sisaldanud algselt alemannide valdusi.

Siiski, kui vaadata rahvaid piirkonnas Maini ülemjooksult põhjas, Doonauni lõunas ja Tšehhini idas, kus asusid kvaadid ja markomannid, ei paku Ptolemaios ühtegi hõimu. On tubantid, just katidest lõunas, ja teisest küljest Schwarzwaldis variskid, kelle paiknemine on teada. Üks võimalik põhjus selliseks jaotuseks on, et rahvas eelistas mitte elada metsas, väljaarvatud hädaaegadel. Piirkond metsa ja Doonau vahel hõlmas teisest küljest kümneid asustusi, või "kantoneid".

Ptolemaiose vaade germaanlastele piirkonnas näitab, et hõimustruktuur kaotas oma haaret Schwarzwaldi piirkonnas ja asendus kantonite struktuuriga. Hõimud jäid Rooma provintsi võib-olla sellepärast, et roomlased pakkusid stabiilsust. Samuti tundis Caracalla võib-olla end palju kindlamalt kampaanias Maini ülemjooksul, sest ta ei olnud kuulutanud sõda ühelegi kindlale ajaloolisele hõimule, nagu katid või heruskid, kelle vastu Rooma kandis ränki kaotusi. Caracalla ajal kasutati nime Alemanni kantonite endi poolt, keda sidus toetuse eesmärgil kodanike armee.

Mõiste sueebid on allikates topelttähendusega. Ühest küljest räägib Tacituse Germania meile, et nad hõlmasid rohkem kui poole Saksamaast, kasutasid erilisi soenguid ja olid vaimselt koondunud semnonite ümber. Teisest küljest kirjeldatakse Doonau ülemsooksu sueebe, nagu nad oleksid hõim.

Mõistatuse lahendus, samuti ajalooliste asjaolude selgitus viib Agri Decumates'ini kui kaitsepunktini ja germaanlaste koondumiseni siia, kust arvatavasti võib leida germaanlaste rünnaku Gallia kindlustatud linnale Vesontiole aastal 58 eKr. Reini ülemjooks ja Doonau moodustavad lehtri, mis juhatab otse Vesontiosse.

Julius Caesar räägib "Märkmeis Gallia sõjast" meile, et Ariovistus kogus armee laiast Saksamaa piirkonnast, kuid eriti haruudid, markomannid, tribokid, vangionid, nemetid ja sedusiirid. Sueebid kutsuti ühinema. Nad elasid 100 kantonis, kust 1000 noort meest aastas sõjaväeteenistusse valiti, meie mõistes kodanikearmee, võrreldes Rooma elukutselise armeega.

Ariovistus kaasati sissetungile Galliasse, mida germaanlased soovisid asustada. Kavatsedes võtta strateegilise linna Vesontio, koondas ta oma väed Reinile Bodeni järve lähedale, ja kui sueebid saabusid, ületas ta jõe. Gallid palusid Roomalt sõjalist abi. Caesar okupeeris linna esimesena ja võitis germaanlasi selle müüride ees, tappes enamuse germaanlaste armeest, kui see püüdis üle jõe põgeneda. Ta ei jälitanud taganevaid riismeid, lubades järelejäänud germaanlaste armee ja nende sõltlased Reini teisele kaldale.

Gallid olid vastakad oma poliitikas roomlaste suunal. Aastal 53 eKr murdsid treverid oma liidu ja püüdsid Rooma alt vabaneda. Caesar nägi selles püüdu liituda germaanlastega. Ta ületas selle ärahoidmiseks Reini, edukas strateegia. Mäletades oma suurt kaotust Vesontio lahingus, taganesid germaanlased Schwarzwaldi, koondasid seal rahvaste segu, kus domineerisid sueebid. Kuna nad jätsid maha hõimu eluasemed, võtsid nad tõenäoliselt üle kõik endised keltide kantonid piki Doonaud.

Alemannid olid 3. ja 4. sajandil jätkuvalt hõivatud konfliktidega Rooma riigiga. Nad käivitasid aastal 268 suure sissetungi Galliasse ja Põhja-Itaaliasse, kui roomlased olid sunnitud saatma enamuse oma Germaania piiri vägedest vastu suurele gootide sissetungile idast. Nende retked läbi Gallia kolme osa olid traumaatilised: Gregorius Tours'ist (suri u 594) mainib nende hävitavat jõudu Valerianuse ja Gallienuse ajal (253–260), kui alemannid koondusid oma "kuninga" Chrocuse alla, kes, "räägitakse, et oma kurja ema nõuande kohaselt ületas kogu Gallia ja hävitas vundamendini kõik templid, mis olid iidsel ajal ehitatud. Ja saabudes Clermonti põletas, rüüstas ja hävitas ta pühapaiga, mida gallid kutsusid Vasso Galatae", tehes märtriks palju kristlasi. Seega nägid 6. sajandi Gregoriuse klassi galloroomlased, ümbritsetuna Rooma templite ja avalike ehitiste varemetest, tunnistasid hävitustööd, mida nad nägid alemannide rüüsteretkedel.

268. aasta varasuvel peatas keiser Gallienus nende edenemise Itaaliasse, kuid pidi siis tegelema gootidega. Kui Gooti kampaania lõppes septembris Naissuse lahingus roomlaste võiduga, pöördus Gallienuse järglane Claudius II Gothicus põhja tegelema alemannidega, kes olid hõivanud kogu Itaalia Po jõest põhja pool.

Pärast rahumeelse taandumise jõupingutuste nurjumist sundis Claudius alemannid novembris Benacuse järve lahingusse. Alemannid aeti põgenema, sunniti tagasi Saksamaale ja ei ohustanud Rooma territooriumi palju aastaid pärast seda.

Nende kõige kuulsam lahing Rooma vastu leidis aastal 357 aset Argentoratumis (Strasbourg'is), kus neid võitis Julianus Apostata, hilisem Rooma keiser, ja nende kuningas Chnodomar viidi Rooma vangistusse.

2. jaanuaril 366 ületasid alemannid suurel arvul taas kord külmunud Reini, tungides Gallia provintsidesse, mida sel ajal kaitses Valentinianus (vaata Soliciniumi lahing). Suures segasissetungis aastal 406 ületasid alemannid Reini viimast korda, vallutades ja siis asustades, mis nüüd on Elsass ja suur osa Šveitsi platoost. Ületamist on kirjeldatud Wallace Breemi ajaloolises romaanis "Eagle in the Snow". Fredegari kroonika annab seletuse. Alba Augustas (Alba-la-Romaine) oli laastamistöö nii täielik, et kristlik piiskop põgenes Viviersi, kuid Gregoriuse seletuses Mende kohta Lozère'is, samuti sügaval Gallia südames, sunniti piiskop Privatust ohverdama ebajumalatele koopas, kus teda hiljem austati. Arvatakse, et see detail võib olla üldine kirjanduslik võte barbarite õuduste kehastamiseks.

• 259, Mediolanumi lahing – keiser Gallienus võitis alemanne Roomat päästes.
• 268, Benacuse järve lahing – roomlased keiser Claudius II Gothicuse juhtimisel võitsid alemanne.
• 271
  • Placentia lahing – keiser Aurelianus kaotas Itaaliasse tunginud alemannide väele.
  • Fano lahing – Aurelianus võitis alemanne, kes hakkasid Itaaliast taganema.
  • Pavia lahing – Aurelianus hävitas taganeva alemannide armee.
• 298
  • Lingones'i lahing – tseesar Constantius I Chlorus võitis alemanne.
  • Vindonissa lahing – Constantius võitis taas alemanne.
• 356, Reimsi lahing – tseesar Julianus Apostata kaotas alemannidele.
• 357, Strasbourg'i lahing – Julianus Apostata ajas alemannid Reinimaalt välja.
• 367, Soliciniumi lahing – roomlased keiser Valentinianus I juhtimisel võitsid taas sissetunginud alemanne.
• 378, Argentovaria lahing – läänekeiser Gratianus võitis taas kord alemanne.
• 451, Katalaunia lahing – Rooma kindral Aëtius ning tema roomlaste ja barbaritest liitlaste armee võitis Attila hunnide ja teiste germaani liitlaste, sealhulgas alemannide, armeed.
• 554, Volturnuse lahing – Armeenia-Rooma kindral Narses võitis frankide ja alemannide ühendvägesid Põhja-Itaalias.

  Pikemalt artiklis Alemannia

Alemannia kuningriik Strasbourg'i ja Augsburgi vahel kestis aastani 496, kui alemannid alistati Zülpichi lahingus Chlodowech I poolt. Chlodowechi sõda alemannidega kujundas tema usuvahetue, mida lühidalt käsitles Gregorius Tours'ist. Järgnevalt moodustasid alemannid osa frankide valdustest ja neid valitsesid frangi hertsogid.

Aastal 746 lõpetas Karlmann ülestõusu, hukates lihtsalt kõik alemanni ülikud Cannstatti verekohtus, ja järgneval sajandil valitsesid Alemanniat frangi hertsogid. Pärast Verduni lepingut aastal 843 sai Alemanniast Saksa-Rooma riigi eelkäija, Ludwig Sakslase idakuningriigi provints. Hertsogkond püsis aastani 1268.

Saksa keel, mida tänapäeval räägitakse kunagistest alemannidest suuremal alal, on alemanni murre, ja seda peetakse ülemsaksa murde alammurdeks. Alemanni ruunikiri, nagu Pforzeni pannal, kuulub vanaülemsaksa murde varajaste tunnistuste hulka. Ülemsaksa kaashääliku nihe arvatakse pärinevat umbes 5. sajandist kas Alemanniast või langobardide hulgast; enne seda oli alemanni hõimude poolt kõneldud murre teistest läänegermaanlaste murretest veidi erinev.

Alemannia kaotas oma selge õigusliku identiteedi, kui Karl Martell neelas selle 8. sajandi alguses frankide riiki. Tänapäeval on alemanni keeleline mõiste, mis viitab alemanni murdele, hõlmates murdeid lõunapoolses kahes kolmandikus Baden-Württembergis (Saksa liidumaa), läänepoolses Baieris (Saksa liidumaa), Vorarlbergis (Austria liidumaa), Šveitsi saksa keel Šveitsis ja elsassi murre Elsassis (Prantsusmaa).

Alemannid rajasid Reini idakaldal rea territoriaalselt defineeritud pagisid (kantonid). Nende pagide täpne arv ja ulatus pole selge ja ilmselt muutus aja jooksul.

Pagid, tavaliselt kaks pagi koos, moodustasid kuningriike (regna), mis, üldiselt usutakse, olid püsivad ja pärilikud. Ammianus kirjeldas alemannide valitsejaid erinevate mõistetega: reges excelsiores ante alios ("ülemkuningad"), reges proximi ("naaberkuningad"), reguli ("pisikuningad") ja regales ("printsid"). See võib olla formaalne hierarhia, või ebamäärased, kattuvad mõisted, või segu mõlemast. Aastal 357 ilmus välja 2 ülemkuningat (Chnodomar ja Westralp), kes toimisid arvatavasti konföderatsiooni presidentidena, ja seitse muud kuningat (reges). Nende territooriumid olid väikesed ja enamasti piki Reini (kuigi mõned olid tagamaal). On võimalik, et reguli olid kahe pagi valitsejad igas kuningriigis. Kuninglikust klassist allpool olid aadlikud (roomlaste optimates) ja sõdalased (roomlaste armati). Sõdalased koosnesid professionaalidest ja vabade meeste seast värvatutest. Iga aadlimees võis kaasa tuua keskmiselt 50 sõdalast.

Alemannide ristiusustamine leidis aset Merovingide ajal (6.–8. sajand). Teada on, et 6. sajandil olid alemannid valdavalt paganad ja 8. sajandil olid nad valdavalt kristlased. Vahepealne 7. sajand oli tõelise sünkretismi periood, mille kestel kasvatasid kristlik sümbolism ja doktriin järk-järgult mõju.

Mõned õpetlased on arvamusel, et alemannide eliidi liikmed, nagu kuningas Gibuld, võisid läänegootide mõju tõttu pöörduda arianismi juba 5. sajandi lõpus.

6. sajandi keskpaiku märgib Bütsantsi ajaloolane Agathias gootide ja frankide sõdade kontekstis Bütsantsi vastu, et frankide kuninga Theudebaldi vägede koosseisus võitlevad alemannid olid nagu frangid kõiges, väljaarvatud religioon, kuna

Mall:Bquote

Ta rääkis ka alemannide erilisest halastamatusest kristlike pühamute hävitamisel ja kirikute rüüstamisel, samas tõelised frangid olid nende pühamute suhtes austavad. Agathias väljendas lootust, et alemannid saavutavad paremad kombed tänu pikaajalistele kontaktide frankidega, mis pärast kõike, kui nii võib öelda, lõpuks juhtus.

Alemannide apostlid olid Püha Columbanus ja tema jünger Püha Gallus. Jonas Bobbiost märkis, et Columbanus oli aktiivne Bregenzis, kus ta häiris õlleohverdust Wodanile. Vaatamata sellele tegevusele näib, et alemannid jätkasid mõnda aega oma paganlikke kultusetoiminguid, vaid pealiskaudsete või sünkretistlike kristlike elementidega. Eriti ei muutunud matmiskombed ja sõdalaste kalmuküngaste kerkimine jätkus läbi kogu Merovingide aja. Traditsioonilise germaani loomastiili sünkretism kristliku sümbolismiga on kunstis samuti esndatud, kuid kristlik sümbolism muutus üha rohkem valdavaks 7. sajandi jooksul. Erinevalt hilisemast sakside ja slaavlaste ristiusustamisest näib, et alemannid omandasid kristluse järk-järgult ja vabatahtlikult, jäljendades Merovingide eliiti.

Umbes aastatel 520–620 oli alemannide vanemas ruunikirjas pealdiste tõus. Umbes 70 eksemplari on säilinud, jämedalt pooled neist on prossidel, teised vööpannaldel (vaata Pforzeni pannal, Bülachi pross) ning ehetel ja relvaosadel. Ruunide kasutamine vaibus kristluse edenedes. Nordendorfi prossil (7. sajandi algus) on selgelt jäädvustatud paganlikud jumalanimed logaþorewodanwigiþonar (Wodan ja Donar on maagid/võlurid), kuid seda võib tõlgendada kas nende jumaluste jõu paganliku appikutsena või kristliku kaitseamuletina nende vastu. Bad Emsist leitud prossi ruunikiri peegeldab kristlikku vagadust (ja on ka selgelt tähistatud kristliku ristiga), lugedes god fura dih deofile ᛭ ("Jumal enne sind, Theophilus!" või "Jumal enne sind, saatan!"). Dateerituna aastate 660 ja 690 vahele, tähistab see alemannide põlise ruunikirjaoskuse traditsiooni lõppu. Bad Ems asub Rheinland-Pfalzis, alemanni asustuse loodepiiril, kus frankide mõju oli tugevaim.

Konstanzi piiskopkonna rajamist ei saa täpselt dateerida ja võeti arvatavasti ette Columbanuse enda poolt (enne aastat 612). Igal juhul oli see olemas aastal 635, kui Gunzo nimetas Johann I piiskopiks. Konstanz oli misjonipiiskopkond äsjapööratud maadel ja ei vaadanud tagasi hilis-Rooma kirikuajaloole (erinevalt Reetia Churi piiskopkonnast, loodud aastal 451). Baselis asus aastast 740 piiskopitool ja see jätkas Augusta Raurica piiskoppide liini (vaata Baseli piiskop). Kiriku rajamine ilmalike valitsejate poolt tunnustatud institutsioonina on nähtav ka õigusajaloos. 7. sajandi alguse Pactus Alamannorum mainib harva kiriku eriõigusi, samas Lantfridi Lex Alamannorumis aastast 720 on terve peatükk ainuüksi kirikuküsimustele.

• Chrocus 306
• Mederich (Agenarichi isa, Chnodomari vend)
• Chnodomar 350, 357
• Vestralp 357, 359
• Ur 357, 359
• Agenarich (Serapio) 357
• Suomar 357, 358
• Hortar 357, 359
• Gundomad 354 (Vadomari kaasvalitseja)
• Ursicinus 357, 359
• Makrian 368–371
• Rando 368
• Hariobaud 4. sajand
• Vadomar enne 354–360
• Vithicab 360–368
• Priarius ?–378
• Gibuld (Gebavult) u. 470

• Butilin 539–554
• Leuthari I enne 552–554
• Haming 539–554
• Lantachar aastani 548 (Avenches'i piiskopkond)
• Magnachar 565 (Avenches'i piiskopkond)
• Vaefar 573 (Avenches'i piiskopkond)
• Theodefrid
• Leutfred 570–587
• Uncilin 587–607
• Gunzo 613
• Chrodobert 630
• Leuthari II 642
• Gotfrid aastani 709
• Willehari 709–712 (Ortenaus)
• Lantfrid 709–730
• Theudebald 709–744

• Annales Alamannici