Aquileia

Aquileia asutati roomlaste poolt 180./181. aastal eKr kolooniana piki Natiso jõge Julia Alpidest lõunas, kuid u. 13 km laguunidest põhjas. Koloonia oli strateegilise piiriala kindlusena Po jõe taguse Itaalia kirdenurgas ja oli mõeldud venetite kaitseks, kes olid Rooma ustavad liitlased Hannibali sissetungi ajal Teises Puunia sõjas, ning Illüüria sõdade ajal. Koloonia toimis kantsina, et kontrollida teiste sõjakate rahvaste, nagu vaenulikud karnid kirdes, kus nüüd on Karnia, ja histrid kagus, kus nüüd on Istria, Gallia Cisalpinasse edenemist. Tegelikult asus Aquileia jaoks valitud koht u. 6 km kaugusel kohast, kuhu hinnanguliselt 12 000 keldi tauriski nomaadi oli proovinud 183. aastal eKr elama asuda. Kuid alates 13. sajandist eKr oli paik jõe ääres ja Aadria mere tipus olnud ka ärilise tähtsusega kui balti merevaigu (sucinum) kaubanduse lõpp-punkt. Seetõttu pole teoreetiliselt tõenäoline, et Aquileia oli olnud gallide oppidum juba enne roomlaste tulekut. Kuid 500. aastast eKr kuni Rooma saabumiseni on vähe keldi esemeid leitud.

Koloonia rajas ladina õigusega Publius Cornelius Scipio Nasica, Caius Flaminiuse ja Lucius Manlius Acidinuse triumviraat, kellest kaks olid konsuli ja üks preetori auastmes. Kõigil meestel oli esmapilgul teadmisi Gallia Cisalpinast. Nasica oli 191. aastal vallutanud boid. Flaminius oli jälginud omanimelise tee ehitamist Bononiast (Bologna) Arretiumi (Arezzo). Acidinus oli 183. aastal vallutanud tauriskid.

Triumviraat viis 3000 perekonda piirkonda asustama, mis tähendab, et Aquileia elanike arv oli varsti pärast asutamist tõenäoliselt 20 000. Vahepeal tuli kivisse raiutud nimede põhjal enamik koloniseerivaid perekondi Picenumist, Samniumist ja Campaniast, mis selgitab ka seda, miks koloonia oli ladina ja mitte rooma. Nende kolonistide seas said jalamehed igaüks 50 iugerumit maad, tsentuuriod said igaüks 100 iugerumit ja ratsanikud said igaüks 140 iugerumit. Kas asutamise ajal või mitte palju aega hiljem täiendasid lähedalasuvad veneti kolonistid neid perekondi.

Teed ühendasid varsti Aquileiat Rooma koloonia Bolognaga tõenäoliselt 173. aastal eKr. 148. aastal eKr ühendati see Via Postumia abil Genuaga, mis kulges üle Po madaliku Aquileiast Opitergiumi, Tarvisiumi, Vicetia, Verona, Bedriacumi ning kolme Rooma koloonia Cremona, Placentia ja Dertona kaudu. Via Popilia rajamine 132. aastal eKr Rooma kolooniast Ariminiumist Ad Portumini Altinumi juures parandas ühendust veelgi. 1. sajandil pKr ühendas Via Gemina Aquileiat Emonaga Julia Alpidest idas ning 78. või 79. aastal pKr ühendas Via Flavia Aquileiat Pulaga.

Vahepeal asus 169. aastal eKr garnisoni tugevduseks linna veel 1500 ladina kolonisti koos perekondadega, keda juhtis Titus Annius Luciuse, Publius Decius Subulo ja Marcus Cornelius Cetheguse triumviraat. Kullaväljade avastamine praeguse Klagenfurti lähedal 130. aastal eKr tõi kasvavale kolooniale lisatähelepanu ja see muutus peagi tähtsaks kohaks mitte ainult oma strateegilise sõjalise positsiooni tõttu, vaid ka kaubanduse keskusena, eriti põllumajandustoodete osas ja viinamarjakasvatuses. Samuti oli sellel vähemalt hilisematel aegadel märkimisväärsed telliseväljad.

90. aastal eKr sai algne ladina koloonia munitsiipiumiks ja selle kodanikud omistati Rooma velina hõimule. Itaalia tollipiir oli Cicero päevil lähedal. Julius Caesar külastas linna mitmel korral ja oli 59.–58. aastal eKr lähedal talvekorteris.

Ehkki japoodid rüüstasid Aquileiat Augustuse ajal, tähendas hilisem asustuse suurenemine ja tasuva töö olemasolu seda, et linn suutis oma ressursse arendada. Juudi käsitöölised asutasid õitsva klaasitööstuse. Noricumi metall sepistati ja eksporditi. Jätkus iidne Veneetsia kaubandus Baltikumi merevaiguga. Eksporditi veini, eriti kuulsat Pucinumit. Oliiviõli imporditi Aafrikast. Mere ääres ehitati välja Aquae Gradatae sadam (nüüd Grado). Maismaal oli Aquileia alguspunkt mitmetele väljaspool Itaaliat keisririigi kirdeossa viivatele teedele — maantee (Via Julia Augusta) Iulium Carnicumist (Zuglio) Veldidenasse (nüüd Wilten Innsbruckis), millest hargnesid maantee Noricumi, mis viis Virunumist (Klagenfurt) Laurieumi (Lorch) Doonau ääres, maantee, mis viis Emona kaudu Pannooniasse ja Sirmiumi (Sremska Mitrovica), maantee Tarsaticasse (Fiume juures, nüüd Rijeka) ja Sisciasse (Sisak) ning maantee Tergestesse (Trieste) ja Istria rannikule.

Augustus külastas esimesena paljudest keisritest Aquileiat, eriti Pannoonia sõdade ajal 12.–10. aastal eKr. Viimasel aastal sündis seal Tiberiuse ja Julia poeg. Rooma poeet Martialis kiitis Aquileiat kui lootust vanaduses varjupaigale ja puhkepaigale.

Religiooni osas võttis rahvas omaks Rooma panteoni, ehkki keldi päikesejumal Belenusel oli palju järgijaid. Juudid harrastasid oma esivanemate usku ja võib-olla said neist juutidest esimesed kristlased. Vahepeal tõid sõdurid sõjaka mitraismi.

Sõjas markomannide vastu 167. aastal oli linn kõva surve all; selle kindlused olid pika rahuajaga lagunenud. Sellegipoolest, kui Marcus Aurelius tegi Aquileiast 168. aastal keisririigi põhikindluse põhja- ja idaosa barbarite vastu, tõusis see oma suuruse tippu ja seal oli varsti 100 000 elanikku. Septimius Severus külastas seda 193. aastal. 238. aastal, kui linn asus Senati poolel keiser Maximinus Thraxi vastu, taastati kindlustused kähku ja need osutusid piisavaks jõuks mitu kuud vastu panna, kuni Maximinus mõrvati.

Aquileiasse ehitati keiserlik palee, kus keisrid pärast Diocletianuse aega sageli elasid.

4. sajandi jooksul säilitas Aquileia oma tähtsuse. Constantinus viibis seal mitmel korral. Sellest sai mereväe jaam ja Corrector Venetiarum et Histriae asukoht; loodi rahapaja, mille münte oli väga palju, ja piiskop omandas metropoliidi auastme. 381. aastal linnas peetud kirikukogu oli alles esimene sajandite jooksul kokku kutsutud Aquileia kirikukogude seeriast. Linn mängis aga oma osa 4. sajandi valitsejate vahelises võitluses. 340. aastal tapeti läheduses keiser Constantinus II, kes oli tunginud oma noorema venna Constansi territooriumile.

4. sajandi lõpus loetles Ausonius Aquileiat maailma suurlinnade seas üheksandana, asetades selle ette Rooma, Konstantinoopoli, Kartaago, Antiookia, Aleksandria, Trieri, Mediolanumi ja Capua. Kuid selline silmapaistvus muutis selle sihtmärgiks ning Alarich ja läänegoodid piirasid seda 401. aastal, mille jooksul osa selle elanikest põgenes lähedalasuvatesse laguunidesse. Alarich ründas seda uuesti 408. aastal. Attila ründas linna 452. aastal. Selle sissetungi ajal 18. juulil hävitasid Attila ja tema hunnid linna nii täielikult, et pärast oli selle algset asukohta raske ära tunda. Aquileia langemine oli Attila esimene sissetung Rooma territooriumile; järgnesid linnad nagu Mediolanum ja Ticinum. Rooma elanikud koos ümbruskonna väiksemate linnade elanikega põgenesid massiliselt laguunidesse ning panid aluse Veneetsia ja Grado linnadele.

Ometi tõusis Aquileia uuesti üles, ehkki palju väiksemana, ja eksisteeris seni, kuni langobardid 568. aastal sisse tungisid; langobardid hävitasid selle teist korda 590. aastal. Vahepeal põgenes patriarh saarelinna Gradosse, mis oli bütsantslaste kaitse all. Kui Grados asuv patriarh leppis 606. aastal Roomaga ära, valisid need, kes Kolme peatüki skismat jätkasid, lükates tagasi Konstantinoopoli teise kirikukogu, patriarhi Aquileias. Nii jagunes diötsees sisuliselt kaheks osaks, Aquileia maismaapatriarhaat oli langobardide kaitse all ning Aquileia saarepatriarhaat asukohaga Grados oli Ravenna eksarhaadi ja hiljem Veneetsia doodžide kaitse all, langobardide kokkumänguga. Aquileias valitud patriarhide rida jätkus skismas kuni 699. aastani. Kuigi nad hoidsid Aquileia patriarhi tiitlit, viisid nad oma elukoha kõigepealt Cormonsisse ja hiljem Cividale del Friulisse.

  Pikemalt artiklis Aquileia patriarhaat

Langobardide Friuli hertsogid valitsesid Aquileiat ja ümbritsevat maismaaterritooriumit Cividale del Friulist. 774. aastal vallutas Karl Suur langobardide hertsogkonna ja tegi sellest frankide hertsogkonna, hertsogiks sai Eric Friulist. 787. aastal nimetas Karl Suur preester Paulinuse uueks Aquileia patriarhiks. Patriarhaat jäi üheks suurimaks piiskopkonnaks, hoolimata selle jagamisest, kus põhjaosa määrati vastloodud Salzburgi peapiiskopkonna pastoraalse hoolduse alla. Kuigi Paulinus asus peamiselt Cividale del Friulis, kaalus tema järglane Maxentius Aquileia ülesehitamist. Projekti ei viidud aga kunagi täide.

Kui Maxentius oli patriarh, kiitis paavst heaks Mantova sinodi, mis kinnitas Aquileia maismaapatriarhi ülimuslikkust Grado patriarhi ees. Kuid materiaalsed tingimused halvenesid Aquileia jaoks peagi. Aquileia varemeid rüüstati pidevalt ehitusmaterjalideks. Ja Karolingide kokkuvarisemisega 10. sajandil kannatasid elanikud madjarite rüüsteretkede all.

11. sajandiks oli Aquileia patriarh piisavalt tugevaks saanud, et Friuli ja Aquileia üle ilmalikku suveräänsust kinnitada. Saksa-Rooma keiser andis piirkonna patriarhile feodaalvalduseks. Kuid territoriaalne aadel vaidlustas ja ründas pidevalt patriarhi ilmalikku võimu.

1027. ja 1044. aastal Aquileia patriarh Poppo, kes ehitas Aquileia toomkiriku ümber, sisenes ja rüüstas Gradot ja kuigi paavst taastas viimase patriarhi oma ametisse, ei taastunud linn kunagi täielikult, ehkki see oli jätkuvalt patriarhaadi asukoht kuni ametliku üleminekuni Veneetsiale 1450. aastal.

14. sajandil saavutas patriarhiriik oma suurima ulatuse, ulatudes Piave jõest Julia Alpide ja Põhja-Istriani. Aquileia patriarhaadi asukoht viidi 1238. aastal Udinesse, kuid viidi 1420. aastal tagasi Aquileiasse, kui Veneetsia annekteeris Udine territooriumi.

1445. aastal nõustus lüüasaanud patriarh Ludovico Trevisan oma iidse ilmaliku valduse kaotuses vastutasuks 5000 tukatise aastapalga eest, mis lubati talle Veneetsia varakambrist. Edaspidi tohtisid Aquileia patriarhi tiitlit kanda ainult veneetslased. Patriarhiriik liidendati Veneetsia vabariiki nimega Patria del Friuli, seda valitses provveditore generale või luogotenente Udinest. Patriarhi diötsees kaotati lõplikult alles ametlikult 1751. aastal ning selle territooriumil loodi Udine ja Gorizia toolid.

Aquileia toomkirik on lamekatusega basiilika, mille patriarh Poppo 1031. aastal varasema kiriku kohale püstitas ja mille patriarh Marquard von Randeck u. 1379. aastal gooti stiilis ümber ehitas.

Romaani-gooti stiilis fassaad on portikusega ühendatud niinimetatud paganate kiriku ja 5. sajandi ristimiskoja jäänustega. Interjööris on lööv ja kaks vahekäiku, millel on tähelepanuväärne mosaiiksillutus 4. sajandist. Puidust lagi pärineb 1526. aastast, samas kui freskodekoratsioon kuulub erinevatesse ajastutesse: alates 4. sajandist Püha Peetruse kabeli apsiidipiirkonnas; 11. sajandist apsiidis endas; 12. sajandist nn "freskode krüptis", presbüteri all, tsükliga, mis kujutab kristluse päritolu Aquileias ja linna esimese piiskopi Püha Hermagorase ajalugu.

11. sajandi Püha Haua romaani kabeli kõrval, vasaku vahekäigu alguses võib näha erineva vanusega põrandakatteid: kõige madalam on Augustuse ajastu Rooma villast; keskmine on tüüpiline opus signinum sillutus; ülemisel, mis kannab Attila tulekahju jälgi, on geomeetrilised kaunistused.

Väliselt on 9. sajandi campanile ja apsiidi taga langenute kalmistu, kuhu on maetud kümme tundmatut Esimese maailmasõja sõdurit. Püha Hermagoras on samuti sinna maetud.

Tänapäeval on Aquileia linn, mis on väiksem kui Rooma algselt asutatud koloonia. Sajandite vältel piiramisi, maavärinaid, üleujutusi ja iidsete hoonete materjalide rüüstamist tähendab, et Rooma perioodi ehitisi ei ole maapinnast kõrgemal. Arvatakse, et Aquileia paik on Rooma suurim väljakaevatud linn, mis on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse. Väljakaevamistel on siiski ilmnenud osa Rooma linna paigutusest, näiteks tänavalõik, linnamüüri loodenurk, jõesadam ja endised termid, amfiteater, tsirkus, kalmistu, Via Sacra, foorum ja turg. Riiklik arheoloogiamuuseum sisaldab üle 2000 pealdise, kuju ja muu vanavara, mosaiiki, samuti kohalikku klaasitoodangut ja numismaatikakogu.

Monastero jaos asub 5. sajandi kristlik basiilika, hilisem benediktlaste klooster, kus täna asub varakristluse muuseum.

• Paavst Pius I usutakse olevat sündinud Aquileias 1. sajandi lõpul.
• Püha Chrysogonus oli märter seal 4. sajandi alguses.

• Piran, Sloveenia
• Maria Saal, Austria

• Kolme peatüki skisma
• Aquileia riitus
• Aquileia kirikukogud
• Aquileia piiskopid ja patriarhid
• Acaste Bresciani