Elektriorel

Elektriorel on orel, milles heli asemel tekitatakse helile vastav elektrisignaal. See tekitatakse kas elektromehaanilisel teel (Hammondi orel) või elektrooniliselt kas analooglülituste abil või digitaalselt, igal juhul ainult elektri abil, erinevalt viledega orelitest, kus heli tekib viledest läbiva õhuvoolu toimel ja kus ainsaks elektriseadmeks võib olla ainult elektrimootori abil käitatav oreliventilaator, mis ajab õhku orelisse. Ülekaalukalt on elektriorelid seega hoopiski elektronorelid.

Mõned elektriorelid on võimelised küllalki hästi jäljendama tuntud vanade meistrite orelite kõla. Elektriorelitel on olemas samad registrite nimetused nagu viledega orelitelgi. Näiteks: Principal 8`, Rohrflöte 8`, Mixtur 4fach, Octave 2`jne. On olemas 1–3 manuaaliga ja pedaaliga elektrioreleid. Elektriorelite kõla võib olla samuti väga erinev, sõltudes valmistajafirmast ja sellest, millist muusikastiili on püütud jäljendada.

Mõnede elektriorelite kõla võib meenutada süntesaatori oma. Kuid on ka selliseid häid pille, mille puhul on kuulmise järgi raske vahet teha vileoreli ja elektrioreli vahel. Samal ajal on elektriorelid hinna poolest ehtsatest vileorelitest mitu korda või isegi mitu suurusjärku odavamad.

Siinjuures tuleb arvestada asjaoluga, et elektriorelites kasutatav elektroonika reeglina ei talu külma ja eriti niiskust. Seepärast ei ole soovitatav neid panna vanadesse ja eriti külmal ajal kütmata kirikutesse.

Eestis toodetud elektriorelitest on tuntuimad tehase RET seeriaviisiliselt toodetud elektronorel Retakord ja unikaalse tootena teostatud Varioola. Unikaalsetest elektroonsetest muusikainstrumentidest sai tuntuks ka Härmo Härmi valmistatud elektronorel-süntesaator. Kõige laiemalt oli tuntud aga tehase Norma toode – 1970.–1980. aastatel suurseerias toodetud monotooniline lasteelektronorel Pille^[1]