Karusnahk on rikkaliku karvastikuga pargitav nahk.

Hermeliinist kübar, sall ja muhv

Kasutatakse rõivaste, tarbe- ja dekoratiivesemete, samuti taksidermias loomamulaažide (topiste) valmistamiseks. Saadakse küttimise või karusloomakasvatuse ja parkimise lõppsaadusena.

Juba renessansiajastust peale märkis karusnahk prestiiži ning valge hermeliin oli lubatud vaid kuninglikule soole.[1]

Karusnahast valmistatud müts muutus 19. sajandi teisel poolel eestlaste seisuslikuks peakatteks.[1] Kerjus või kehvik karusnahkset mütsi ei kandnud, samuti mitte käsitööline, kelle riietust täiendas nokkmüts.[1] Dekoratiivne rebase- või mägranahast müts kuulus tavaliselt taluperemehele, tähistades elus edasijõudnud meest.[1]

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Anne Lõugas "Hoffmann fecit", 12.04.2002, Sirp