Memuaarid on kirjandusžanr, mida viljelev autor kirjeldab tegelikult aset leidnud sündmusi osalise või pealtnägijana.

Lähedane žanr on autobiograafia, kuid selles on kirjelduse keskmes autori enda elukäik, mitte niivõrd nähtud sündmused.

Eesti memuaarižanri algeid on nähtud juba Kristjan Jaak Petersoni Päevaraamatus (ilmunud 1922). Esimene puhtakujuline memuaariraamat on Peeter Jakobsoni "Minu sõjamälestused" (1901) Vene-Türgi sõjast. Eesti kunstiväärtusliku memuaarikirjanduse algatajad on August Kitzberg ("Ühe vana "tuuletallaja" noorpõlve mälestused", I–II, 19241925) ja Anton Jürgenstein ("Minu mälestused", I–II, 19261927). Tuntumaid memuaarikirjanikke on Karl August Hindrey, Oskar Luts, Friedebert Tuglas, Johannes Semper, Artur Adson, Jaan Lattik, Johan Kõpp, Ilmar Talve, Jaan Kross, Madis Kõiv, Heino Kiik, Henn-Kaarel Hellat, Hellar Grabbi, Mihkel Mutt.

Aastatel 20102011 ilmus raamatusari "Eesti mälu", mis sisaldab 50 teost eesti memuaristika paremikust.

Vaata ka

muuda

Kirjandus

muuda