Eesti Reformierakond

Erakonna esimees on alates 14. aprillist 2018 Kaja Kallas, enne teda juhtis erakonda 7. jaanuarist 2017 kuni 14. aprillini 2018 Hanno Pevkur.^[1] Erakonna aseesimehed on Jürgen Ligi ja Urmas Kruuse.

14. novembril 2020 valitud erakonna juhatusse kuuluvad lisaks esimehele Aivar Sõerd, Andres Sutt, Hanno Pevkur, Jaanus Tamkivi, Jürgen Ligi, Kristen Michal, Maido Ruusmann, Maris Lauri, Maris Toomel, Marko Mihkelson, Urmas Klaas, Urmas Kruuse, Urmas Paet, Urve Tiidus, Yoko Alender. Kuni 18. oktoobrini 2022 kuulus juhatusse ka Keit Pentus-Rosimannus, kes oli ka üks erakonna asemeestest. 18. oktoobril 2022 teatas Keit Pentus-Rosimannus sotsiaalmeedia vahendusel, et lahkub poliitikast, sh astub tagasi rahandusministri ametikohalt, keskendub paariks kuuks vanemapuhkusele ja asub tegema ettevalmistusi Euroopa Kontrollikoja liikme kuulamisteks.^[2]

Reformierakonna peasekretär on alates 4. maist 2022 Timo Suslov. Erakonna auesimees on Siim Kallas.^[3]

Reformierakonna volikogu moodustavad erakonna esindajad Euroopa Parlamendis ja Euroopa Komisjonis, kõik Riigikogu liikmed, ministrid ning maakondlike piirkondlike organisatsioonide esimehed.

Reformierakonna volikogu esimees on Kristen Michal.

• 1994–2004 Siim Kallas
• 2004–2014 Andrus Ansip
• 2014–2017 Taavi Rõivas
• 2017–2018 Hanno Pevkur
• 2018–2024 Kaja Kallas
• 2024– Kristen Michal

• 1995–1999 Heiki Kranich
• 1999–2003 Eero Tohver
• 2003–2011 Kristen Michal
• 2011–2016 Martin Kukk
• 2016–2017 Reimo Nebokat
• 2017–2018 Tõnis Kõiv
• 2018 Kert Valdaru
• 2018–2022 Erkki Keldo
• 2022– Timo Suslov

Erakond asutati 13. novembril 1994. Sel päeval toimus Tallinnas kaks poliitilist kogunemist: Eesti Panga toonase presidendi Siim Kallase ümber koondunud uue erakonna algatusrühma istung ja 1990. aastal asutatud Eesti Liberaaldemokraatliku Partei (ELDP) erakorraline kongress. Algatusrühm otsustas ühineda ELDP-ga, uus erakond Eesti Reformierakonna nime all ellu kutsuda ning asuda valmistuma 1995. aasta parlamendivalimisteks. ELDP kiitis kongressil heaks liitumise Reformierakonna algatajatega. Kahe struktuuri juhtkonnad ühendati, erakonna esimeheks valiti Siim Kallas. Siseministeerium registreeris Eesti Reformierakonna 9. detsembril 1994.

Siim Kallase algatusrühm tõi erakonda ettevõtjaid ja avaliku elu tegelasi: Igor Gräzin, Rein Lang jt. Samuti astus erakonda seni parteitut poliitikut, nagu Valve Kirsipuu, Uno Mereste, Ignar Fjuk, Toomas Savi.

ELDP poolelt astusid uude erakonda Paul-Eerik Rummo, Meelis Atonen, Kristiina Ojuland, Heiki Kranich, Tiit Käbin, Toomas Vilosius, Andres Lipstok, Daimar Liiv, Henn Sarv, Aap Neljas, Andres Taimla jt. ELDP-l oli ka juba Eesti poliitikas osalemise kogemus: liikmed omaaegsest Rahvarindest ja Loomeliitude Kultuurinõukogust, kontakt Liberaalse Internatsionaaliga (vaatlejaliige alates 1990. aastast), töö Eesti Kongressis ja Ülemnõukogu viimases koosseisus, osalemine 1992. aasta parlamendivalimistel ning Mart Laari valitsuses, erakonna presidendikandidaadi Lennart Meri valimine Vabariigi Presidendiks, samuti ühenduse Noored Liberaalid tegevus.

8. jaanuaril 1995 toimunud Reformierakonna peakoosolekul kinnitati erakonna uus programm "Eesti Kodu", põhikiri ning valimisnimekiri. Valiti erakonna uus juhatus. Erakonna esimeheks valiti tagasi Siim Kallas. Erakonna presidendikandidaadiks 1996. aasta valimistel kuulutati teiseks tähtajaks president Lennart Meri.

10. mail 1997 toimus Reformierakonna üldkoosolek, kus võeti seoses Mittetulundusühingute seaduse jõustumisega vastu uus erakonna põhikiri ja muudeti erakonna programmi. Erakonna esimeheks valiti järgmiseks kaheks aastaks Siim Kallas.

11. detsembril 1998 Bonnis toimunud nõukogu istungil võeti Eesti Reformierakond Euroopa liberaalsete ja reformiparteide ühenduse (ELDR) täisliikmeks.

15. mail 1999 toimunud Reformierakonna korralisel üldkogul valiti erakonna esimeheks taas Siim Kallas. Erakonna peasekretäriks sai Eero Tohver.

2001. aasta presidendivalimiste eel käivitas Reformierakond sisevalimiste kampaania erakonna presidendikandidaadi väljaselgitamiseks. Üle Eesti toimunud presidendituuril osalesid kandidaatidena Siim Kallas, Märt Rask, Toomas Vilosius ja Toomas Savi. Alates sellest ajast on Reformierakonna valimisnimekirjad moodustunud erakonnasiseste eelvalimiste tulemusena.

2002. aasta märtsis kirjutasid Reformierakonna ja Vene Balti erakonna (VBEE) juhid alla koostööleppe.^[4] Kavas oli ühinemine, mis aga sisevastuolude tõttu ei õnnestunud.^[5] VBEE esimees Sergei Ivanov visati erakonnast välja ja hiljem ühines VBEE Vene erakonnaga Eestis.^[6]

Kevadel 2003 valis Reformierakonna üldkogu taas esimeheks Siim Kallase. Erakonna aseesimeesteks said Meelis Atonen, Märt Rask ja Andrus Ansip. Reformierakonna peasekretäriks nimetati Kristen Michal.

Mais 2004 asus Eesti Reformierakonna esimees Siim Kallas tööle Eesti volinikuna Euroopa Komisjonis. 2004. aasta sügisel tööd alustanud Euroopa Komisjoni uues koosseisus sai Siim Kallasest Euroopa Komisjoni asepresident. Kuna Kallas asus tööle Brüsselisse, oli Andrus Ansip vastavalt Reformierakonna juhatuse otsusele alates 2004. aasta suvest Eesti Reformierakonna esimene aseesimees, kes vajaduse korral täidab erakonna esimehe ülesandeid.

2004. aasta sügisel valiti aseesimeheks Kristiina Ojuland, sest Märt Rask nimetati Riigikohtu esimeheks ja ta pidi erakonnast lahkuma. Novembris toimunud erakonna üldkogul valiti Reformierakonna esimeheks Andrus Ansip. Siim Kallasest sai erakonna auesimees.

2. novembril 2006 avaldas Reformierakond oma uue kampaaniasõnumi ja valimislubaduse viia Eesti 15 aastaga (aastaks 2022) Euroopa viie jõukaima riigi hulka. Kampaania tunnuslause võeti kasutusele erakonna üldvalimiste kogu valimisprogrammi kohta.^[7] Lubadus sai väga palju tähelepanu, kui Reformierakonna peamine kampaanianägu Andrus Ansip selle 2007. aasta aprilli lõpus populariseeris.

Aprillis 2007 nimetas Reformierakonna juhatus presidendikandidaatideks Paul-Eerik Rummo, Laine Jänese ja Toomas Hendrik Ilvese.

23. septembril 2007 valiti 174 valijamehe häälega Eesti Vabariigi presidendiks Toomas Hendrik Ilves. Presidendivalimiste käigus oli toimunud oluline muutus poliitikamaastikul, kus ühel poolel hoidsid kokku Arnold Rüütlit toetanud Keskerakond ja Rahvaliit (sõlmisid omavahel nn KeRa lepingu) ning teisel poolel Ilvest toetanud Sotsiaaldemokraatlik Erakond, Isamaa ja Res Publica liit ning Reformierakond.

23. aprillil 2008 valiti Reformierakonna aseesimeheks Jürgen Ligi.

15. novembril 2008 toimus Tallinnas Swissôteli konverentsikeskuses majanduskonverents Restart, kus Reformierakonna kutsel esinesid Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas, Rootsi majandusanalüütik Johnny Munkhammar, iga-aastase majandusvabaduse indeksi koostamise eest vastutaja, endine USA asevälisminister Terry Miller Heritage Foundationist, Rootsi Riigikassa peadirektor Bo Lundgren, innovatsioonikonsultant Pekka Roine, Eesti justiitsminister Rein Lang ja ettevõtja Viljar Arakas.

2009. aasta detsembris toimunud üldkogul valiti erakonna esimeheks ligi tuhande häälega tagasi Andrus Ansip. Erakonna juhatuse koosseis uuenes poole võrra.

8. märtsil 2010 tähistas Reformierakonna juures tegutsev Liberalismi Akadeemia Eesti Liberaaldemokraatliku Partei (ELDP) asutamise 20. aastapäeva. Aasta Liberaaliks 2010 valiti rahandusminister Jürgen Ligi.

Mais 2010 alustas Reformierakond üle-eestilise laienemiskampaaniaga, mille eesmärgiks oli kutsuda inimesi erakonda astuma. Liikmeskond kasvas selle tulemusena 7500-lt 10 000-ni.

Aprillis 2011 nimetas erakonna juhatus ametisse uue peasekretäri, kelleks sai Martin Kukk.

Juunis valiti volikogu esimeheks justiitsminister Kristen Michal. Sellele järgnenud erakonna üldkogul valiti erakonnale uus juhatus ja kinnitati järgmiseks kaheks aastaks ametisse erakonna senine esimees Andrus Ansip.

Augustis suudeti esimest korda taasiseseisvunud Eestis valida president ära parlamendis. Presidendiks valiti Toomas Hendrik Ilves, kelle poolt hääletas 73 Riigikogu liiget.

13. novembril liberalismi päeva tähistamisele pühendatud Liberalismi Akadeemia seminaril kuulutati aasta liberaaliks 2011 ajakirjanik Anvar Samost.

21. märtsil 2012 kogunenud juhatus nimetas erakonna välissekretäriks Priit Kallakase.

Mais 2012 puhkes Reformierakonna rahastamisskandaal ehk nn Silvergate, kui Silver Meikar andis avalikkusele teada, et annetas erakonnale raha, mille päritolu ta enda väitel ei tea. Alates Silver Meikari kirjutise ilmumisest maikuus püsis Eesti Reformierakond meediatähelepanu keskmes kuni septembrini.^[8] Pärast varjatud annetuste väljatulekut tekkis ka kodanikuliikumine Aitab Valelikust Poliitikast, mille raames viidi läbi poliitilisi meeleavaldusi ja arutelukoosolekuid.

16. novembril tähistati liberalismi päeva seminariga, kus kuulutati aasta liberaaliks 2012 peaministri majandusnõunik, Tallinna Ülikooli inimgeograafia külalisõppejõud ja tõlkija Kalev Kukk. Samuti esitleti Liberalismi Akadeemia kirjastatud teost "Vabaduse raamat. 111 teost liberaalsest vaimuloost".

Novembris valiti Reformierakonna Tallinna piirkonna juhiks Valdo Randpere.

1995. aasta parlamendivalimistel sai Reformierakond 87 531 häält ehk 16,19%, mis andis 19 kohta Riigikogus. 1995. aasta sügisel lõi erakond valitsuskoalitsiooni Koonderakonna ja Maarahva Ühendusega. Riigikogu esimeheks valiti reformierakondlane Toomas Savi. Erakonna esimees Siim Kallas sai välisministriks. Valitsusse kuulusid Reformierakonnast veel Andres Lipstok majandus-, Toomas Vilosius sotsiaal-, Jaak Aaviksoo haridus-, Märt Rask sise- ning Kalev Kukk teede- ja sideministrina.

Novembris 1996 otsustas Reformierakond valitsuskoalitsioonist lahkuda. Siirduti opositsiooni ja loodi saadikuühendus Ühinenud Opositsioon.

Reformierakonna jaoks esimestel kohalikel valimistel osaleti 22 nimekirjaga, lisaks oldi kolmes valimisliidus. Reformierakonna nimekirjas valiti üle Eesti kohalikesse volikogudesse 124 inimest.

7. märtsil 1999 toimunud Riigikogu valimistel sai Reformierakond 77 088 häält ja 18 kohta Riigikogus. 17. märtsil sõlmis Reformierakond Isamaaliidu ja Mõõdukatega koalitsioonilepingu, mille alusel moodustati valitsus, kus Reformierakond sai viis ministrikohta. Erakonna esimees Siim Kallas sai rahandusministriks, erakonna peasekretär Heiki Kranich keskkonnaministriks, erakonna juhatuse liikmed Märt Rask justiits- ja Toivo Asmer portfellita ministriks. Kultuuriministriks kinnitati Signe Kivi. Riigikogu esimeheks valiti Reformierakonna aseesimees Toomas Savi.

2001. aasta detsembris lahkus Reformierakond Tallinnas valitsuskoalitsioonist. Jõulude eel moodustati Tallinnas uus koalitsioon Keskerakonnaga. See samm tõi jõulude eel kaasa valitsuse tagasiastumise, kuna ei õnnestunud säilitada riigi ja kohalike võimude lahusust.

2002. aasta jaanuaris toimunud koalitsioonikõnelustel moodustas Reformierakond valitsuskoalitsiooni Keskerakonnaga. Reformierakonna esimees Siim Kallas sai peaministriks. Välisministriks sai Kristiina Ojuland, keskkonnaministrina jätkas Heiki Kranich, justiitsministrina Märt Rask, kultuuriministrina Signe Kivi, portfellita regionaalministrina Toivo Asmer.

2013. aastal kirjutas ajakirjanik Katariina Krjutškova Äripäevas Reformierakonna 1999. aasta riigikogu valimiskampaania rahastamisest. Tal õnnestus saada enda kasutusse Reformierakonna tollast kampaaniat 2,1 miljoni krooniga rahastada aidanud ettevõtte R-Hooldus pangakonto väljavõte. Sellest dokumendist selgub, et 15 aastat tagasi aitasid Reformierakonna võimule salapärased abilised, kes tassisid partei kassase sularahapakke. R-Hoolduse rahastatud valimiskampaaniast on möödas 15 aastat, kuid ikka veel ei julge asjaosalised avalikustada, kes olid toonased rahastajad. Jätkuv varjamine viitab sellele, et see aastaid tagasi kasutatud rahastamisskeem on oluline ka praegu.^[9]

17. oktoobril 1999 toimunud kohalike omavalitsuste volikogude valimistel osales Reformierakond 16 oma nimekirjaga ning neljas valimisliidus. Nii linnapea kui ka volikogu esimehe koht saadi seitsmes linnas, ainult volikogu esimehe koht viies linnas ja ainult linnapea koht kahes linnas.

2002. aasta oktoobris toimunud kohalikel valimistel osales Reformierakond oma valimisnimekirjaga 55 omavalitsuses üle Eesti. Et veel viimast korda olid kohalikel valimistel lubatud valimisliidud, siis osalesid paljud Reformierakonna liikmed valimistel valimisliitude nimekirjades. Reformierakond sai võimule 54 omavalitsuses, nende hulgas näiteks Tallinnas, Tartus, Pärnus, Kuressaares, Paides, Rakveres aga ka paljudes väikelinnades ja valdades.

2004. aasta oktoobris sõlmis Reformierakond Tallinnas uue võimuliidu Res Publica ja Rahvaliiduga. Linnakoalitsioonist lahkus Keskerakond. Reformierakondlastest abilinnapeadena asusid ametisse Peep Aaviksoo, Tatjana Muravjova ja Ülle Rajasalu. Linnaosavanematena jätkasid tööd Keit Pentus, Hanno Pevkur ja Taavi Rõivas, lisandusid Remo Holsmer ning Triinu Rajasalu.

2005. aasta märtsis muutus taas kord linnavõim Tallinnas. Reformierakond asus opositsiooni ning linna hakkas juhtima Keskerakonna ja Res Publica koalitsioon.

2003. aasta märtsis sai Reformierakond Riigikogu valimistel 87 551 häält. See oli 17,7 protsenti kõikidest antud häältest ning andis 19 kohta parlamendis.

Aprillis 2003 sõlmis Reformierakond valitsusleppe Res Publica ja Rahvaliiduga. Valitsuses asusid tööle majandus- ja kommunikatsiooniminister Meelis Atonen, välisminister Kristiina Ojuland, kultuuriminister Urmas Paet, kaitseminister Margus Hanson ja rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo.

2005. aasta märtsis lagunes peaminister Juhan Partsi tagasiastumise tõttu valitsus. Peaministriks sai presidendi ettepanekul ja Riigikogu otsuse järel 12. aprillil 2005 Reformierakonna esimees Andrus Ansip, kes juhtis valitsust, kuhu lisaks Reformierakonnale kuulusid veel Keskerakond ja Rahvaliit. Teised Reformierakonna ministrid: välisminister Urmas Paet, kaitseminister Jaak Jõerüüt, justiitsminister Rein Lang ja rahvastikuministrina jätkas Paul-Eerik Rummo.

Oktoobris 2005 astus ametist tagasi kaitseminister Jaak Jõerüüt, ministrikohused võttis üle Jürgen Ligi.

Juunis 2004 toimunud Euroopa Parlamendi valimistel osutus üheks valituks kuuest Reformierakonna kandidaat Toomas Savi. Ta sai Euroopa Liberaalide ja Demokraatide Liidu fraktsiooni liikmeks ning kuulus europarlamendi arengukomisjoni.

2005. aasta sügisel toimunud kohalike omavalitsuste volikogude valimistel olid Reformierakonna valimisnimekirjad väljas 151 omavalitsuses 2113 kandidaadiga ja volikogudesse pääseti 127 omavalitsuses. Kokku sai erakond 83 953 häält ehk 16,9%. Reformierakond säilitas võimupositsiooni Tartus, Võrus, Valgas, Jõgeval, Viljandis, Keilas, Raplas, Kärdlas ja Kuressaares.

2007. aasta Riigikogu valimiste eel tegi erakond rohkesti valimisreklaami, sealhulgas tänavaplakatitega enne aktiivse valimiskampaania algust.^[viide?] Valimislubadused keskendusid palkade ja toetuste suurendamisele.

Peamine valimisloosung oli "Visioon 15 aastaks", milles Reformierakond "viib Eesti viie rikkama/jõukama riigi hulka Euroopa Liidus",^[10][11][12] ning mille üheks kriteeriumiks seati sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta.^[13]

Sõltumata kampaaniasõnastusest, mis viitas 15 aastaks seatud visioonile,^[12] mille suurem eesmärk oli Reformierakonnal viia Eesti viie rikkama riigi hulka Euroopa Liidus konkreetse ajalise lubaduseta, hakkas loosung erakonna valimismaterjalide^[11] najal elama oma elu, sest ajakirjandus, avalikkus ja valimistejärgselt opositsiooni sattunud Keskerakond tõlgendasid loosungit, justkui lubanuks Reformierakond, et Eesti jõuaks 15 järjestikuse aastaga viie rikkaima riigi hulka (aastaks 2022).^[13][14]

4. märtsil 2007 toimunud Riigikogu valimistel sai Reformierakond 153 041 häält ehk 27,8%, mis andis 31 kohta Riigikogus.

2. aprillil 2007 sõlmisid Reformierakond, Isamaa ja Res Publica liit ning Sotsiaaldemokraadid koalitsioonilepingu. Loodud valitsuse juhiks sai Andrus Ansip, välisministrina jätkas Urmas Paet ja justiitsministrina Rein Lang, kultuuriministriks sai Laine Jänes, sotsiaalministriks Maret Maripuu ning Jaanus Tamkivist sai keskkonnaminister.

Veebruaris 2009 astus Maret Maripuu tagasi ning sotsiaalministriks sai Hanno Pevkur.

Juunis 2009 lahkusid Sotsiaaldemokraadid valitsuskoalitsioonist, rahandusministriks sai Jürgen Ligi

7. juunil 2009 toimusid europarlamendi valimised ning Reformierakonnast osutus valituks Kristiina Ojuland. Reformierakond sai 60877 häält ehk 15,3%.

18. oktoobril 2009 toimunud kohalike omavalitsuste volikogude valimistel sai Reformierakond 110 275 häält. Kõige suurem toetus oli Reformierakonnal Saaremaal (32,8%), järgnes Põlvamaa (31,9%) ja Tartu (30,88%). Nimeliselt pälvisid rohkem hääli linnapea Urmas Kruuse Tartus, Kalle Jents Viljandis ja Urve Tiidus Kuressaares ning Rapla vallavanem Aare Heinvee.

6. märtsil 2011 toimunud Riigikogu valimistel sai Reformierakond 164 255 häält ehk 28,6% kogu häälte arvust, saades Riigikogus 33 kohta.

Uue võimuliidu otsustas Reformierakond pärast läbirääkimisi sõlmida senise valitsuspartneri Isamaa ja Res Publica Liiduga, kellega kahe peale omatakse Riigikogus 56 kohta. Loodud valitsuse juhina jätkas Andrus Ansip, välisministrina Urmas Paet, rahandusministrina Jürgen Ligi, sotsiaalministrina Hanno Pevkur, kultuuriministriks sai Rein Lang, justiitsministriks Kristen Michal ja Keit Pentusest sai keskkonnaminister.

Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni esimeheks valiti Jaanus Tamkivi, aseesimeesteks Valdo Randpere ja Remo Holsmer. Riigikogu aseesimeheks esitati Laine Randjärv.

6. detsembril teatas oma tagasiastumisest justiitsminister Kristen Michal. Justiitsministriks sai Hanno Pevkur ja sotsiaalministriks Taavi Rõivas. Kristen Michali Riigikogu liikme volitused taastati, Riigikogu Reformierakonna fraktsioonist lahkus asendusliige Terje Trei. Taavi Rõivase asemel sai Riigikogu liikmeks Tiina Lokk-Tramberg.

Reformierakond võitis 2015. aasta Riigikogu valimised 158 971 häälega (27,7%) ning sai 30 mandaati.^[15]

2017. aastal toimunud kohalike omavalitsuste volikogude valimistel oli Reformierakond peale Keskerakonda ja valimisliite kolmas 113 538 häälega (19,5%).^[16]

Reformierakond võitis 2019. aasta Riigikogu valimised 162 364 häälega (28,9%) ning sai 34 mandaati.^[17]

  Pikemalt artiklis Reformierakonna rahastamisskandaal

Silver Meikar teatas 2012. aasta mais, et annetas aastatel 2009–2010 Eesti Reformierakonnale raha, mille päritolu ta enda väitel ei tea.^[18] Riigiprokuratuur alustas samal päeval kriminaalmenetlust, et kontrollida Postimehes ilmunud väiteid, et Reformierakond on vastu võtnud teadmata allikatest pärinevat vara, mis on vormistatud erakonna liikmete annetustena.^[19] Järgmised viis kuud oli erakond meedia tähelepanu keskmes.^[20] Oktoobris uurimine lõpetati, sest tekkis "sõna sõna vastu" olukord.^[21]

2020. aasta märtsis olid Reformierakonnas järgmised ringkondlikud organisatsioonid

• Tallinna ringkondlik organisatsioon
• Tartu linna ringkondlik organisatsioon
• Harju- ja Raplamaa ringkondlik organisatsioon
• Hiiu-, Lääne- ja Saaremaa ringkondlik organisatsioon
• Lääne-Virumaa ringkondlik organisatsioon
• Ida-Virumaa ringkondlik organisatsioon
• Järva- ja Viljandimaa ringkondlik organisatsioon
• Jõgeva- ja Tartumaa ringkondlik organisatsioon
• Põlva-, Valga-, Võrumaa ringkondlik organisatsioon
• Pärnumaa ringkondlik organisatsioon

• Keskkonnakirves 2008
• Maksumaksja vaenlane 2014

• Eesti Reformierakonna Noortekogu

• Reformierakonna koduleht
• 2007. aasta Riigikogu valimiste kampaania tulude ja kulude aruanne (PDF)
• Tõnis Saarts. Maripuu vitsad nuhtlevad Reformierakonda Eesti Päevaleht, 13. jaanuar 2009
• "Nimed Reformierakonna suurimast saladusest" Äripäev, 25. november 2017
• Nimekiri | Reformierakonna kriminaalkorras karistatud liikmed
• Tõnis Saarts. Rahvusliberalism – ideoloogia keskmisele eestlasele. Sirp, 25. november 2010
• Tõnis Saarts. Neoliberalismist rahvusliberalismi. Reformierakonna ideoloogilised transformatsioonid. Sirp, 5. detsember 2014
• Nii Keskerakonna kui ka Reformierakonna juhatus toetavad presidendikandidaadina endist riigikontrolöri ja praegust Eesti Rahva Muuseumi direktorit Alar Karist ERR, 22. august 2021
• Reformierakondlased keelduvad avalikustamast erakonna ajalehe rahastamisega seotud annetajaid Äripäev 4. mai 2009
• Kaitsepolitsei pidas sotsiaalministri nõuniku reformierakondlasest Anders Tsahkna kinni kahtlustatavana mõjuvõimuga kauplemises Eesti Päevalehe veebiväljaanne 10. juuni 2009
• Reform sattus rahastamise tõttu väljapressimise ohvriks?, Delfi 22. oktoober 2009
• Koit Brinkmann. Ojulandi peo eest maksis nõuniku firma, Äripäev 27. oktoober 2009