Saksa okupatsioon NSV Liidus

22. juunil 1941 Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel alanud sõjategevuse tulemusel Idarindel okupeerisid Saksamaa ja tema sõjaliste liitlaste väed NSV Liidu Ukraina NSV, Valgevene NSV ning 13 Vene NFSV halduspiirkonda ja NSV Liidu poolt 1940. aastal okupeeritud ja annekteeritud alad: Leedu NSV, Läti NSV, Eesti NSV.

Koos Saksamaaga teostasid okupatsiooni NSV Liidu territooriumil ka Saksamaa sõjalised liitlased: Rumeenia (Moldaavia ANSV ja osa Ukraina NSV lõunapiirkondi (Transnistria)), Ungari ja Soome väed (osa Karjala-Soome NSV).

Sõjategevus Idarindel Saksa ja Nõukogude vägede vahel ning sellele järgnenud okupeeritud territooriumitel kehtestatud okupatsioonirežiim erines oluliselt Saksamaa poolt sõjategevusest Euroopas ning Euroopa riikides kehtestatud okupatsioonirežiimidest. Kardinaalselt erinevate meetodite aluseks oli natsionaalsotsialistliku Saksamaa ja kommunistliku Nõukogude Liidu ideoloogilised erinevused. Formaalseks aluseks sõjategevuse käigus Nõukogude Liidus kehtivate sõjaseaduste mittetäitmiseks oli NSV Liidu poolt kõigi Venemaa keisririigi allakirjutatud rahvusvahelisi lepingute mitteaktsepteerimine, sest NSV Liit ei lugenud ühtegi keiserliku Venemaa sõlmitud lepingut endale siduvaks^[1].

Saksamaa poliitilise juhtkonna plaanide kohaselt oli pärast NSV Liidu vallutamist kavas kasutada Venemaa ressursse kasutada Saksamaa sõjatööstuse ja armee vajaduste rahuldamiseks toorainete ja toiduvarudega.

22. juunil 1941 alanud pealetungi järel vallutasid Saksa väed hoogsa pealetungi tulemusel 1941. aasta juuliks suure osa Valgevenest, Ukrainast ning Baltimaadest.

17. juulil 1941 moodustati juba Idaalade Riigikomissariaadi (Reichsministerium für die besetzten Ostgebiete (RMfdbO)) riigikomissariks määratud Alfred Rosenbergi koostatud Generaalplaani Ost alusel okupeeritud alade haldamiseks:

• Ida maa-ala Riigikomissariaat (saksa keeles Reichskommissariat Ostland), keskusega Riias ja
• Moskoovia Riigikomissariaat (saksa keeles Reichskommissariat Moskowien), keskusega Moskvas.

30. juulil 1941 taganesid Nõukogude väed Lääne-Ukrainast ja Lvivi linnas kuulutasid Stepan Bandera ja OUN piirkonnas välja Ukraina iseseisvuse taastamise. Pärast Kiievi vallutamist Saksa Wehrmachti vägede poolt kuulutas koos Saksa vägedega tegutsenud ukraina rahvuslane Andrei Melniku välja Ukraina Rahvusnõukogu, kuid Saksa okupatsioonivõimud ei tunnistanud ukraina rahvuslaste soovi taastada Ukraina iseseisvust ning mõlemad iseseisvuse taastamist pooldavad grupid vahistati ja saadeti lõpuks koonduslaagrisse.

20. augustil kuulutati Adolf Hitleri korraldusega välja Ukraina riigikomissariaadi moodustamine, kuhu kuulus Ukraina territoorium (välja arvatud Poola kindralkubermanguga liidetud Galiitsia).

Ukraina riigikomissariaadi koosseisus moodustati kindralkomissariaadid: Krimmi kindralkomissariaat (Generalbezirk Krim), kindralkomissar Alfred Eduard Frauenfeld; Žitomiri kindralkomissariaat (Generalbezirk Shitomir), Kurt Klemm; Kiievi kindralkomissariaat (''Generalbezirk Kiew), Helmut Quitzrau, Waldemar Magunia; Nikolajevi kindralkomissariaat (Generalbezirk Nikolajew), Ewald Oppermann; Volõõnia-Podoolia kindralkomissariaat (Generalbezirk Wolhynien-Podolien), Heinrich Schoene; Dnepropetrovski kindralkomissariaat (Generalbezirk Dnjepropetrowsk), Nikolaus Selzner.

  Pikemalt artiklis Ukraina Riigikomissariaat

Alfred Rosenbergi koostatud generaalplaani Ost alusel oli Saksa juhtkonnal kava moodustada mõttelisest joonest Arhangelsk–Astrahan lääne pool asuval NSV Liidu territooriumil 5 Saksa Riigiga liidetavat riigikomissariaati: Ostland, Moskowia, Ukraina, Kaukasia ja Turkestan.

Sellest mõttelisest joonest ida pool asuvatel territooriumitel oli kavas moodustada Doni-Volga Riigikomissariaat, Nordlandi Riigikomissariaat, Uurali Riigikomissariaat ja Lääne-Siberi Riigikomissariaat.

Saksa vägede sõjalise ebaedu tulemusena realiseeriti ainult Ostlandi, Ukraina ja osaliselt Moskowia riigikomissariaatide moodustamine, kuna ülejäänud alad asusid Saksa Wehrmachti tagala- ja sõjategevuspiirkonnas ning nendel aladel tsiviilvalitsusi ei moodustatud.

Saksa vägede poolt sõjategevuse tulemusena okupeeritud territooriumitel kujunesid Saksa Wehrmachti väeüksuste lahingutegevuse ja -tagalapiirkonnad, kus Saksa tsiviilvõimuorganid puudusid ning tegutsesid Wehrmachti tagalapiirkonnad. Tagalapiirkonnad ja neis tegutsevate sõjaväeasutuste pädevused olid jagatud järgmiselt:

• rindejoonest kuni 20 km kaugusele lääne suunas kuulus võim selles piirkonnas vahetult rindel tegutsenud Saksa armee diviisiülematele või korpusejuhatajatele;
• piirkonnas, mis asus rindejoonest 20–50 km kaugusel, kuulus võim armeede tagalakomandantidele (nn Korück);
• piirkonnas, mis asus rindejoonest 50 km kaugusel ja mis läänes piirnes tsiviilokupatsioonivalitsuse alla antud ala või Saksamaa põhiterritooriumiga, kuulus võim piirkonnas tegutsenud väegrupi (Väegrupp Nord, Mitte, Süd jne) tagalapiirkonna juhile.

Rindejoonega piirnevate territooriumite julgestuse- ja sisejulgeoleku tagamisega tegelesid:

• rindepiirkonnas ja kuni 50 km kaugusel rindejoonest:
  • „kahe vastandliku poliitilise süsteemi vahelise lõppvõitluse iseloomust” lähtudes poliitiliste ja rassipoliitika eriülesannetega Saksa Riigi Julgeoleku Peaameti Julgeolekupolitsei ja SD operatiivgrupid (Einsatz gruppen) (Vt Einsatzgruppe A, Väegrupp Nord territooriumil), armeede tagalakomandantide ja rindeüksuste operatsioonipiirkonnas SSil ja politseil pädevust ei olnud.
  • tagalajulgestusega tegelesid armeede tagalakomandantidele allunud Saksa julgestusdiviisid ning kohalikest antibolševistlikult meelestatud elanikest moodustatud julgestusgrupid.
• tsiviilvalitsuse alla antud okupeeritud aladel ja väegruppide tagalas aga vastutasid sisejulgeoleku ja politseikorralduse eest väegrupi staabi ja tsiviilvalitsuse juurde Saksa Riigi Julgeoleku Peaameti määratud piirkonna kõrgem SS-i ja politseifüürer, kes administratiivselt allus Riigi Julgeoleku Peaametile, operatiivselt aga tegevuspiirkonna väegrupi või tsiviilvalitsuse juhtkonnale.

1941. aasta suve sõjategevuse tulemusel ja Saksa vägede kiire edasiliikumise tõttu võeti sõjavangi tohutu hulk sõjavange, kuid saksa soomusgruppide tankikiilude läbimurrete ja Nõukogude vägede taganemisega jäi Saksa vägede tagalasse ka palju punaarmeelasi ning terveid Punaarmee üksusi, kes üritasid kas üle rindejoone välja murda, jätkasid võitlust Saksa vägede tagalas, liitusid partisanidega või said ise partisanikoondiste tuumikuks. Saksa vägede tagalas intensiivistus mitteregulaararmee relvastatud vastupanu eriti pärast Jossif Stalini 3. juulil 1941 peetud raadiokõnet, mille ta nõudis "vihast võitlust kuni viimse veretilgani".

1941. aasta suvel alustasid Saksa armeede tagalakomandandid kuni pataljonisuuruste (tagalajulgestus)üksuste formeerimist kohalikest vabatahtlikest. Üksuste ülesandeks määrati tagala julgestamine, sõjaliste objektide valve ning võitlus maha jäänud punaarmeelaste ja partisanide vastu. Lähtudes Saksa natsionaalsotsialistlikust ideoloogiast ning natsionaalsotsialistlikust rassiteooriast oli Saksa sõjalise juhtkonna suhtumise okupeeritud territooriumite elanikesse erinev.