Io (kuu)
 Io pildistatuna kosmosesond Galileo poolt | |
| Avastamine | |
|---|---|
| Avastajad | Galileo Galilei |
| Avastamise aeg | 8. jaanuar 1610[1] |
| Nimetamine | |
| Teised nimed | Jupiter I |
| Orbiidi iseloomustus | |
| Periapsiid | 420 000 km (0,002807 AU) |
| Apoapsiid | 423 400 km (0,002830 AU) |
| Orbiidi pikem pooltelg | 421 700 km (0,002819 AU) |
| Ekstsentrilisus | 0,0041 |
| Tiirlemisperiood | 1,769137786 päeva |
| Keskmine orbiidil liikumise kiirus | 17,334 km/s |
| Orbiidi kalle |
2,21° (ekliptiline) 0,05° (Jupiteri ekvaatori suhtes) |
| Emaplaneet | Jupiter |
| Füüsikaline iseloomustus | |
| Mõõtmed | 3660,0 × 3637,4 × 3630,6 km[2] |
| Keskmine diameeter | 3642,6 km |
| Pindala | 41 910 000 km² |
| Ruumala | 2,53 × 1010 km³ |
| Mass | (8,931938 ± 0,000018) × 1022 kg[3] |
| Keskmine tihedus | 3,528±0,006 g/cm³[3] |
| Raskuskiirendus | 1,796 m/s² (0,183 g) |
| Paokiirus | 2,558 km/s |
| Pöörlemisperiood | 1,769 päeva (sünkroonne) |
| Pöörlemiskiirus ekvaatoril | 271 km/h |
| Albeedo | 0,63±0,02[3] |
| Näiv tähesuurus | 5,02[4] |
| Pinna temperatuur … minimaalne … keskmine … maksimaalne |
90 K (85 K) 110 K 130 K[5] (140 K) |
| Atmosfääri iseloomustus | |
| Rõhk | väike, 10-9 baari |
| Koostis | 90% vääveldioksiid |
Io ehk Jupiter I on Jupiteri üks kuudest ja planeedile läheduselt viies kuu.[6]
Io mõõtmed on 3660,0 × 3637,4 × 3630,6 km, keskmine läbimõõt 3642,6 km (25½% Maa omast), pindala 41 910 000 km² ehk 8,2% Maast – pisut väiksem kui Aasia ja pisut väiksem kui Ameerika. Tema ruumala on 2,3% Maa omast ja mass 1,5% Maa omast, tihedus 63% Maa omast ja raskuskiirendus 1,8 m/s² ehk 1,8 g. Paokiirus on 2,558 km/s ja albeedo 0,63.
Io on Kuust pisut suurem. Ta on suuruselt neljas kuu, kõige suurema tiheduse ja kõige suurema raskusjõuga kuu ning kõige väiksema veesisaldusega ja suurima geoloogilise aktiivsusega taevakeha Päikesesüsteemis.
Io orbiidi raadius on 421 700 km, mis on pisut suurem kui Kuu kaugus Maast. Kuid Io pinna kaugus Jupiteri pinnast on 346 600 km, mis on väiksem Kuu kaugusest Maast.
Io tiirlemisperiood on 42 tundi, 27 minutit ja 34 sekundit. See on sünkroniseerunud kahe teise suure Jupiteri kuu Europa ja Ganymedesega: iga Ganymedese tiiru kohta teeb Europa 2 ja Io 4 tiiru. Kallisto teeb sel ajal pisut üle poole tiiru. Kõik neli on püsivalt pöördunud Jupiteri poole ühe küljega, nii et pöörlemisperioodi neil pole. Io orbitaalkiirus on 17 1/3 km/s.
Io on Päikesesüsteemis teadaolevalt kõige suurema vulkaanilise aktiivsusega taevakeha.[7] Vulkaaniline aktiivsus Iol on tingitud Jupiteri lähedusest, seda taevakeha deformeerivad pidevalt Jupiteri gravitatsioonivälja tekitatud looded, mistõttu üksteise vastu hõõrduvad kivimid kuumenevad ja sulavad üles, muutudes magmaks. Loodejõud on Iol 20 tuhat korda tugevamad kui Maal. Seetõttu pole Io ka kuigi ümmargune, vaid suhteliselt pöördellipsoidne, kusjuures pikem telg on suunatud Jupiteri poole.
Iol on üle 400 aktiivse vulkaani. Tema pinnal on palju laavavoole, millest mitu on üle 500 km pikad. Laavavoolud muudavad Io pinna kirevaks: leidub kollaseid, punaseid, valgeid, musti ja rohelisi piirkondi. Peamiselt põhjustavad eri värve väävli erimid ja ühendid.
Io atmosfäär on peaaegu olematu: õhurõhuga 0,5–4 mPa (4,93 × 10−9 – 3,95 × 10−8 atm). Selle põhjuseks on asjaolu, et Jupiteri magnetosfäär tõmbab Iolt ainet umbes tonni sekundis. See aine koosneb peamiselt väävli, hapniku ja kloori aatomitest ja ioonidest, naatriumi ja kaaliumi aatomitest, vääveldioksiidi ja väävli molekulidest ning naatriumkloriidi tolmust. Need ained paiskuvad välja Io vulkaanidest.
Io on väga oluline Jupiteri magnetosfääris. Ta on justkui elektrigeneraator, mis tekitab voolu pingega 400 tuhat volti ja voolutugevusega 3 miljonit amprit. Iota oleks Jupiteri magnetosfäär üle kahe korra nõrgem kui praegu.
Jupiteri nelja suurimat kuud, mida nimetatakse Galilei kuudeks, vaatles esimesena Galileo Galilei 7. jaanuaril 1610. Kuid sel päeval ei suutnud ta Iot ja Europat teineteisest eristada ja märkis end olevat vaadelnud kolme täpikest Jupiteri lähedal. Kordusvaatlus järgmisel päeval võimaldas Iot ja Europat teineteisest eristada ja seda peetakse nende avastamise päevaks. Simon Marius väitis end olevat vaadelnud Jupiteri suuri kuusid juba nädal aega varem, 29. detsembril 1609, kuid Galilei avaldas oma avastuse varem ja seetõttu peetakse just teda Jupiteri suurte kuude avastajaks. Kuid Marius läks ajalukku Galilei kuudele nime andmisega. Kõik said nime vanakreeka mütoloogiast peajumala Jupiteri armukeste järgi ja kõige sisemine Io sai nime Io järgi. Sellegipoolest said Mariuse nimed üldtunnustatuks alles 20. sajandi keskel, enne nimetati Galilei kuusid numbritega, Io kui kõige sisemine oli Jupiter I.
Io kohanimedena kasutatakse Io-legendist pärit isiku- ja kohanimesid, paljude maailma rahvaste tule-, vulkaani-, päikese- ja kõuejumalate nimesid ning Dante "Põrgu" tegelaste ja kohanimesid.
Andmed Io kohta on saadud peamiselt USA kosmosesondide Voyager 1, Voyager 2 ja Galileo vahendusel.
Andmed
[muuda | muuda lähteteksti]- keskmine raadius – 1821,3 km
- keskmine soojusvoog – 2,5 W/m²
- tuuma raadius – 656 km (kui koosneb puhtast rauast), 947 km (kui koosneb raua ja raudsulfiidi segust)
- magnetväli – võimalik
- pinnamoe suurim kõrguste erinevus – 15 km
- vulkaanilise aktiivsuse keskmeid – üle 70
- pinnase koostis – väävli ühendid ja silikaatsed kivimid
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Blue, Jennifer (9. november 2009). "Planet and Satellite Names and Discoverers". USGS.
- ↑ Thomas, P. C.; et al. (1998). "The Shape of Io from Galileo Limb Measurements". Icarus. 135 (1): 175–180. Bibcode:1998Icar..135..175T. DOI:10.1006/icar.1998.5987. ISSN 0019-1035.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Yeomans, Donald K. (13. juuli 2006). "Planetary Satellite Physical Parameters". JPL Solar System Dynamics.
- ↑ "Classic Satellites of the Solar System". Observatorio ARVAL. Originaali arhiivikoopia seisuga 22. oktoober 2013. Vaadatud 28. september 2007.
- ↑ Rathbun, J. A.; Spencer, J.R.; Tamppari, L.K.; Martin, T.Z.; Barnard, L.; Travis, L.D. (2004). "Mapping of Io's thermal radiation by the Galileo photopolarimeter-radiometer (PPR) instrument". Icarus. 169 (1): 127–139. Bibcode:2004Icar..169..127R. DOI:10.1016/j.icarus.2003.12.021.
- ↑ Io Moon Facts Vaadatud 12.04.2014
- ↑ Lopes-Gautier, Rosaly (1999). Volcanism on Io. Kogumikus H. Sigurdsson (Toim.), Encyclopedia of Volcanoes. Academic Press. Lk 709–726. ISBN 012643140X