Ajakirjandus

Ajakirjandustavad on riigiti erinevad. Ameerika Ühendriikides toodavad ajakirjandust meediaorganisatsioonid või üksikisikud. Blogijaid peetakse sageli ajakirjanikeks. Federal Trade Commission nõuab, et blogijad, kes kirjutavad reklaamkingitusena saadud toodetest, avalikustaksid, et nad said tooted tasuta. Selle eesmärk on kõrvaldada huvide konfliktid ja kaitsta tarbijaid^[2].

Uudiste koostamisel, olenemata meediumist, on ajakirjanike jaoks olulised küsimused ausus ja erapoolikus. Mõne loo eesmärk on esindada autori enda arvamust; teised on neutraalsemad või kajastavad tasakaalustatud seisukohti. Traditsioonilises ajalehes ja selle veebiversioonis on teave jaotatud rubriikidesse. See teeb selgeks erinevuse faktidel ja arvamusel põhineva sisu vahel. Teistes meediakanalites on paljud neist eristustest kadunud. Lugejad peaksid pöörama tähelepanu pealkirjadele ja muudele kujunduselementidele, et nad saaksid aru, mida ajakirjanik kavatseb saavutada.

Robert McChesney sõnul peab terve ajakirjandus demokraatlikus riigis pakkuma arvamust võimul olevatest ja võimul olla soovivatest inimestest, sisaldama erinevaid arvamusi ja arvestama kõigi inimeste infovajadusi^[3].

Paljud arutelud keskenduvad sellele, kas ajakirjanikud „peaksid“ olema „objektiivsed“ ja „neutraalsed“; argumendid hõlmavad asjaolu, et ajakirjanikud toodavad uudiseid konkreetsest sotsiaalsest kontekstist lähtuvalt ja selle osana ning et nad juhinduvad kutse-eetika koodeksitest ja annavad endast parima, et esindada kõiki legitiimseid seisukohti. Lisaks sellele seavad mõnikord küsimuse alla võime esitada teema keerulist ja muutuvat jutustust piisava täpsusega, kuna teemaga seotud aega ei ole võimalik veeta, loo jutustamiseks kasutatava meediumi võimalused või piirangud ning inimeste identiteedi muutuv olemus^[4].

On olemas mitmeid ajakirjanduse vorme, millel on erinev sihtrühm. Öeldakse, et ajakirjandus täidab „neljanda võimu“ rolli, tegutsedes valitsuse töö üle valvekoerana. Üks väljaanne (näiteks ajaleht) sisaldab mitmeid ajakirjanduse vorme, millest igaüks võib olla esitatud erinevates formaatides. Iga ajalehe, ajakirja või veebilehe osa võib olla suunatud erinevale publikule^[5][6].

Mõned vormid on järgmised:

• Aeglane ajakirjandus
• Andmeajakirjandus - numbritest lugude leidmine ja numbrite kasutamine lugude jutustamiseks. Andmeajakirjanikud võivad kasutada andmeid oma aruandluse toetamiseks.
• Droonajakirjandus - droonide kasutamine ajakirjandusliku filmimaterjali salvestamiseks^[7].
• Fotoajakirjandus - tõsieluliste lugude jutustamine piltide abil.
• Globaalne ajakirjandus - ajakirjandus, mis hõlmab globaalset vaatenurka, keskendudes kontinentidevahelistele teemadele.
• Gonzo-ajakirjandus - mida esimesena propageeris Hunter S. Thompson, gonzo-ajakirjandus on „highly personal style of reporting“^[8].
• Interaktiivne ajakirjandus - veebis esitletav veebiajakirjanduse liik.
• Juurdepääsuajakirjandus - ajakirjanikud, kes tsenseerivad end ise ja loobuvad vabatahtlikult rääkimast teemadest, mis võivad nende võõrustajatele, külalistele või võimsatele poliitikutele või ärimeestele piinlikuks teha.
• Kodanikuajakirjandus
• Kollane ajakirjandus (või sensatsioonilisus) - kirjutised, mis rõhutavad üleliigseid väiteid või kuulujutte.
• Poliitiline ajakirjandus - poliitika ja politoloogia kõigi aspektide kajastamine
• Ringhäälinguajakirjandus - kirjalik või suuline ajakirjandus raadio või televisiooni jaoks.
• Sõjaajakirjandus - sõdade ja relvastatud konfliktide kajastamine.
• Tabloidajakirjandus - kirjutamine, mis on kerge ja meelelahutuslik. Peetakse vähem õiguspäraseks kui peavooluajakirjandus.
• Teadusajakirjandus - annab teaduse kohta käiva aruandluse edasi avalikkusele.
• Uuriv ajakirjandus - põhjalik aruandlus, mis paljastab sotsiaalseid probleeme.
• Äriajakirjandus - jälgib, registreerib, analüüsib ja tõlgendab ühiskonnas toimuvaid äri-, majandus- ja finantstegevusi ning muutusi.
• Üliõpilasajakirjandus - õppeasutuse üliõpilaste ajakirjandustegevus, mis sageli kajastab üliõpilaskonna jaoks eriti olulisi teemasid.

Sotsiaalmeedia levik on drastiliselt muutnud ajakirjandusliku kajastuse olemust, tekitades niinimetatud kodanikuajakirjanikud. Ameerika Ühendriikide ajakirjanike seas 2014. aastal läbi viidud uuringus väitis 40% osalejatest, et nad tuginevad allikana sotsiaalmeediale, kusjuures üle 20% sõltub faktide kogumiseks mikroblogidest^[9]. Sellest võib järeldada, et uudised, mida tänapäeval avaldatakse, pärinevad sageli kasutajate loodud sisust, sealhulgas sotsiaalmeedias veebis avaldatud videotest ja piltidest^[9]. Kuigi 69,2% küsitletud ajakirjanikest nõustus, et sotsiaalmeedia võimaldab neil luua kontakti oma publikuga, arvas vaid 30%, et see mõjutab positiivselt uudiste usaldusväärsust. 2021. aasta Pew Research Center'i uuring näitab, et 86% ameeriklastest saab oma uudiseid digitaalsetest seadmetest^[10].

Järelikult on see toonud kaasa väiteid, et ajakirjandust tuleks vaadelda uuesti kui paljude autorite, sealhulgas sotsiaalselt vahendava avalikkuse vahel jagunevat protsessi, mitte kui üksikuid artikleid, mida kirjutavad ajakirjanikud^[11].

Nende muutuste tõttu on uudiste usaldusväärsuse hinnangud jõudnud kõigi aegade madalaimale tasemele. 2014. aasta uuringust selgus, et vaid 22% ameeriklastest teatas, et nad usaldavad „väga“ või „üsna palju“ kas teleuudiseid või ajalehti^[12].

Kuigi erinevatel olemasolevatel koodeksitel on mõningaid erinevusi, on enamikul neist ühised elemendid, sealhulgas tõde, täpsuse, objektiivsuse, erapooletuse, õigluse ja avaliku vastutuse põhimõtted, mida kohaldatakse uudisväärtusliku teabe hankimisel ja selle hilisemal levitamisel üldsusele^{[13][14][15][16][17]}.

Bill Kovach ja Tom Rosenstiel pakuvad oma raamatus „The Elements of Journalism“^[18] välja mitmeid suuniseid ajakirjanikele. Nende arvates on ajakirjanduse esimene truudus kodanikule ja seega on ajakirjanikud kohustatud rääkima tõtt ning peavad olema sõltumatu järelevalvaja võimsate isikute ja institutsioonide üle ühiskonnas. Selle vaate kohaselt on ajakirjanduse olemus pakkuda kodanikele usaldusväärset teavet kontrollimise distsipliini kaudu.

Mõned ajakirjanduseetika koodeksid, eelkõige Euroopa omad^[19], sisaldavad ka muret diskrimineerivate viidete pärast uudistes, mis põhinevad rassil, religioonil, seksuaalsel orientatsioonil ning füüsilisel või vaimsel puudel^[20][21][22]. 1993. aastal võttis Euroopa Nõukogu vastu resolutsiooni 1003 ajakirjanduseetika kohta, milles soovitatakse ajakirjanikel austada süütuse presumptsiooni, eriti kohtuasjades, mis on veel kohtueelsed.

Ühendkuningriigis on kõik ajalehed seotud sõltumatu ajakirjanduse standardiorganisatsiooni tegevusjuhendiga. See hõlmab selliseid punkte nagu inimeste eraelu puutumatuse austamine ja täpsuse tagamine.

See on teravas kontrastis 20. sajandile eelnenud meediakeskkonnaga, kus meediaturul domineerisid väiksemad ajalehed ja pamfletid, kellel oli tavaliselt ilmne ja sageli radikaalne tegevuskava, ilma et nad oleksid eeldanud tasakaalustatust või objektiivsust.

Kuna ajakirjanikel on surve edastada uudised kiiresti ja enne konkurente, esineb faktivead sagedamini kui vähemal ajalise surve all toodetud ja toimetatud kirjutistes. Seega võib ühe suurema päevalehtede tüüpiline number sisaldada mitmeid parandusi eelmisel päeval avaldatud artiklitesse. Võib-olla kõige kuulsam ajasurvest tingitud ajakirjandusviga oli Chicago Daily Tribune'i väljaanne „Dewey Defeats Truman“, mis põhines varajastel valimiste tulemustel, mis ei näinud ette USA 1948. aasta presidendivalimiste tegelikku tulemust.

Ajakirjanduse eetikakoodekseid on üle 242, mis erinevad maailma eri piirkondades^[23]. Eetikakoodeksid on loodud erinevate inimrühmade, näiteks avalikkuse ja ajakirjanike endi koostoimel. Enamik eetikakoodekseid esindavad selle ühiskonna majanduslikke ja poliitilisi tõekspidamisi, kus koodeks on koostatud^[23]. Vaatamata sellele, et eetikakoodekseid on erinevaid, on mõned kõigis koodeksites esinevad põhielemendid: objektiivseks jäämine, tõe edastamine ja ausus^[23].

Ajakirjanduses ei ole universaalset käitumiskoodeksit; üksikisikud ei ole juriidiliselt kohustatud järgima teatud reeglistikku nagu arst või advokaat^[24]. On olnud arutelusid universaalse käitumiskoodeksi loomiseks ajakirjanduses. Üks ettepanek keskendub kolmele nõudele: usaldusväärsus, õigustatud tagajärjed ja inimlikkus^[25]. Usaldusväärsuse nõude raames oodatakse ajakirjanikelt, et nad esitavad avalikkusele usaldusväärset teavet. Teine õigustatud tagajärgede nõue keskendub potentsiaalselt kahjuliku loo kasu ja kahjulikkuse kaalumisele ning sellele vastavale tegutsemisele. Õigustatud tagajärje näide on kahtlase praktikaga professionaali paljastamine; teiselt poolt tähendab õigustatud tagajärje piires tegutsemine seda, et kirjutatakse kaastundlikult leinava perekonna kohta. Kolmas väide on inimlikkus, mis ütleb, et ajakirjanikud kirjutavad globaalsele elanikkonnale ja peavad seetõttu oma töös teenima kõiki globaalselt, vältides väiksemaid lojaalsusi riigi, linna jne. suhtes^[25].

  Pikemalt artiklis Eesti ajakirjandus

Eestikeelse ajakirjanduse alguseks loetakse aastat 1766, mil Põltsamaal hakkas Peter Ernst Wilde väljaandel ilmuma arstiteadusliku sisuga lehekene "Lühhike öppetus, mis sees monned head rohhud teäda antakse...". Järjepideva ajakirjanduse ja lehelugemisharjumuse lõi Johann Voldemar Jannseni 1857. aastal asutatud Perno Postimees, millest mitme nime- ja asukohavahetuse järel kujunes Eesti vanim enam-vähem järjepidevalt ilmunud ajaleht (tänapäevane Postimees).

• ajakiri
• ajakirjanduslik skandaal
• ajakirjanike loend
• ajakirjanduseetika
• ajakirjandusžanrid
• aeglane ajakirjandus
• ajaleht
• andmeajakirjandus
• avalik-õiguslik juriidiline isik
• fotoajakirjandus
• huumoriajakirjandus
• intervjuu
• kodanikuajakirjandus
• kollane ajakirjandus
• konstruktiivne ajakirjandus
• loodusajakirjandus
• osaluseksperiment
• ringhääling
• teadusajakirjandus
• televisioon
• tsensuur
• uudis
• uuriv ajakirjandus
• valeuudis
• välismaa ajakirjade loend
• välismaa ajalehtede loend
• ajakirjandusvabaduse indeks

• Andres Herkel, "Allikakaitset tuleb kaitsta", Virumaa Teataja, 31. märts 2010
• Neeme Raud, "Taani ringhäälingu uudistejuht: ajakirjandus on kaaperdatud" ERR, 21. veebruar 2016
• Tiit Hennoste, "Peavoolumeedia ja prillikivi" Postimees Arvamus, 28. jaanuar 2017