Arkadio Laigo
| Arkadio Laigo | |
|---|---|
| Sünninimi | Arkadi Logvinenko |
| Sündinud |
14. juuli 1901 Tallinn, Eesti |
| Surnud |
23. august 1944 Tallinn, Eesti |
| Rahvus | eestlane |
| Haridus | Kõrgem Kunstikool Pallas |
| Tegevusala | maal, joonistamine |
| Kunstivool | kubism |
| Tuntud teoseid | "Mees piibuga" (1927), "Muusikud" (1935) |
| Tunnustus | Eesti Raamatufondi auhind (1938) |
Arkadio Laigo (kuni 1926. aastani Arkadi Logvinenko; 14. juuli 1901 Tallinn – 23. august 1944 Tallinna lähistel) oli Eesti maalikunstnik ja graafik.
Elukäik
Arkadio Laigo sündis ukraina juurtega vasksepa perekonnas Tallinnas. Omandas kunstihariduse aastatel 1922–1927 Kõrgemas Kunstikoolis Pallas, kus õppis Nikolai Triigi ja Peet Areni käe all. Pärast õpingute lõpetamist asus ta elama Võru linna, kuhu jäi järgmiseks kümneks aastaks. Võru perioodil tegutses vabakunstnikuna. Kolinud 1937. aastal Tartusse, asus ta varalahkunud Hando Mugasto asemel tööle Pallase graafikaõppejõuna (1937–1941).
Ta täiendas end korduvalt Pariisis (aastatel 1929, 1936–1937 ja 1939). Aastatel 1928–1934 kuulus kunstiühingusse Pallas.
Paraku jäi kunstniku loometee lühikeseks – Saksa okupatsiooni ajal 1943. aasta 26.mail kunstnik arreteeriti Tartus ja 1944. aastal hukati Iru metsas[viide?].
Isiklikku
Arkadio Laigo oli abielus Anna Lukats-Laigo ja tekstiilikunstnik Anita Laigoga.
Looming
Kuulus 1920. aastate lõpul ja 1930. aastate algul lühemat aega Eesti Kunstnikkude Rühma, mille kubismist-konstruktivismist kantud suundumus iseloomustab ka tema varasemat loomingut. Kubismi mõjud Laigo loomingule süvenesid seoses 1929. aasta õppereisiga Pariisi, kus kunstnik sai mõjutusi pariislase André Lhote'i loomingust.[1]
Laigo eelistas "artistlikke" süžeesid ning tuhmi, rohekatele, ookerjatele, roosakaspruunidele toonidele rajatud koloriiti. Ta peene värvikooslusega natüürmordid ning muusikuid ja tsirkuseartiste kujutavad kompositsioonid olid tollases eesti kunstis küllaltki omapärased, kuid ei leidnud kaugeltki üksmeelset tunnustust.[1]
1929. aastal innustus kunstnik graafikast ja 1933. aastast pühendus täielikult sellele. Ta on teinud ka mõne värvilise linoollõike, kuivnõela ja lito, ent põhialaks kujunes puugravüür. Alates 1933. aastast viljeles ta peamiselt seda ja võitis tunnustust nii kodu- kui ka välismaal. Ta sai audiplomid 1937. aasta Pariisi maailmanäituselt, 1936. ja 1937. aastal Varssavi puugravüüride ning 1938. aasta Chicago rahvusvaheliselt linool- ja puugravüüride näituselt. Ka graafikas säilitas tema looming lihtsa kompositsioonilise ülesehituse ja rangejoonelise stilisatsiooni. Mõnelgi puhul kasutas kunstnik graafiliste tööde loomisel oma maalide kompositsioone. Kunstnik lõi umbes nelja aasta jooksul, Võru perioodi lõpuosas, pea enamiku oma vabagraafikast.
1935. aastal koostas Võrus elav Laigo oma puugravüüridest kaks mappi. Esimene mapp, mille tiraažiks oli vaid 10 eksemplari, koondas 1933. ja 1934 aasta töid. Teise, 25-tiraažilisse mappi "Puugravüürid", koondas ta uudisloomingu.[1] Sellesse kuuluvate lehtede "Kalurid", "Tsirkuseartistid", "Aguli õu" ja kahevärviline "Kalarappijad" eest sai ta 1936. aastal Varssavi puugravüürinäitusel audiplomi.[2] 1936. aastal valmisid tellimustööna mapid "Vahi põllutöökool" ja "Tartu näituseplats".[2]
Pärast 1935. aastat vähenes kunstniku huvi vabagraafika vastu, kuid 1937. aastal sündis siiski üks tema tippteoseid, Pariisi reisidest inspireeritud "Pariisi bukinistid".
Tartu perioodil kerkis Laigo loomingus esiplaanile raamatuillustratsioon ja eksliibrisekunst. 1936. aastal illustreeris ta Peet Vallaku novelli "Epp Pillarpardi Punjaba Potitehas", 1937 Ernst Enno "Valitud värsid" ning kaunistas päisliistudega Friedebert Tuglase raamatu "Väike Illimar", jätkates seega Mugasto surma tõttu katkenud tööd, ja tegi puugravüürid Arbujate luulekogumikule.[1] Tema puugravüüris illustratsioonide paremikku kuuluvad illustratsioonid luulekogule "Arbujad" (1938). 1938. aastal määrati talle Eesti Raamatufondi auhind. Alates 1939. aastast ilmus temalt 4 eksliibriste mappi; kokku on ta loonud üle 70 eksliibrise.[2]
1940. aastal taandus raamatugraafikaga tegelemine peamiselt kaanekujunduste loomisele. Vabagraafika alal asus kunstnik looma Eesti Põlevkivitööstusele pühendatud graafilist sarja.[1] 1943. aastal valmis esimene leht "Vaade õlitööstuse hooneile". 26. mail kunstnik arreteeriti ja saadeti Tallinna vanglasse, kus ta lõpetas järgmised neli lehte. Sarja viiel lehel on kunstniku initsiaalide kohal trellid, märgistamaks tööde loomise kohta.[1]
Mälestuse jäädvustamine
Tartus asub Arkadio Laigo tänav.
Teosed
Maalid
- "Kõrtsis" (1922)
- "Mees piibuga" (1927)
- "Seltskond looduses" (1928)
- "Rändavad artistid" (1928)
- "Mägimaastik" (1931)
- "Prantsuse maastik" (1931)
- "Muusikud" (1935)
- "Majad" (1933)
- "Perekond" (1934)
- "Tänav Pariisi ümbrusest. Pré-St. Gervais" (1942)
Puugravüürid
- "Naised" (1934)
- "Natüürmort lauaga" (1934)
- "Kalurid" (1935)
Raamatuillustratsioonid
- 1931 – Võru Eesti Apostliku Õigeusu praostkond "Jõulu album"
- 1936 – Peet Vallak "Epp Pillarpardi Punjaba potitehas"
- 1937 – Ernst Enno "Valitud värsid"
- 1937 – Friedebert Tuglas "Väike Illimar. Ühe lapsepõlve lugu" II
- 1937 – Friedebert Tuglas "Felix Ormusson"
- 1938 – "Arbujad: valimik uusimat eesti lüürikat"
- 1938 – "Jaan Tõnisson töös ja võitluses : koguteos tema seitsmekümnenda sünnipäeva puhul". Toimetanud H. Kruus jt; kaas: A. Laigo. Tartu, Koguteose "Jaan Tõnisson"
- 1938 – "Kunstiühing Pallas 1918-1938"
- 1938 – Märt Laarman "Arkadio Laigo"
- 1939 – Johannes Vares-Barbarus "Üle läve"
- 1940 – Maksim Gorki "Inimeste seas"
- 1940 – Richard Indreko "Eesti muistsed elanikud"
- 1940 – E. T. A. Hoffmann "Fantastilisi lugusid"
- 1941 – Mihhail Saltõkov-Štšedrin "Härrased Golovlevid"
- 1941 – Minni Nurme "Ratastool"
- 1941 – Sergei Sergejev-Tsenski "Sevastoopoli rasked päevad" I-III
- 1941 – William Henry Hudson "Sinimaa"
- 1941 – Jüri Krõmov "Tanklaev Derbent"
- 1941 – Mart Raud "Mõõk väravas"
- 1941 – Juhan Madarik "Vabariik"
- 1941 – Lev Tolstoi "Sõda ja rahu" I-IV
- 1941 – Maksim Gorki "Tarbetu inimese elu"
- 1941 – Ajakiri "Looming"
- 1942 – Paul Ambur "Arkadio Laigo raamatuviitadest"
- 1942 – Karl Eduard Sööt "Kogutud luuletused"
Viited
Kirjandus
- Paul Ambur, "Arkadio Laigo eksliibristest", Eesti Raamat, 1965, 48 lk.