Amanda Jasmiin

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Amanda Jasmiin (ka Jasmin, sündinud Schasmin) (30. märts 1902 Tartu – 11. juuli 2006 Stockholm) oli eesti skulptor, moelooja ja kunstiõpetaja.

Amanda Jasmiin sündis kaupmehe peres. Õppis 1909. aastast Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumis, mille lõpetas 1919. aastal.

Koolis õpetas mitu tuntud kunstnikku, näiteks Kristjan Raud, Rudolf Lepik, hiljem ka Voldemar Mellik, kes kõik andsid Jasmiinile hea aluse joonistamises ning ärgitasid teda kunstiõpinguid jätkama. 1919. aastal pandigi ta kunstiühingu Pallas kunstikoolis kirja kui esimene õppemaksu tasuja. Jasmiin alustas õpinguid esialgu Anton Starkopfi ja jätkas hiljem Voldemar Melliku skulptuuriateljees.

Kui 1921. aastal kunstikooli juures korraldati joonistamisõpetajate ettevalmistamiskursused, oli Jasmiini vanemate kindel soov, et tütar neist osa võtaks. Kuid üks õppima asumise tingimusi oli maalitehnikate valdamine. Nii pidi Jasmiin skulptuuriõpingud katkestama ja asus 1922. aastal õppima Nikolai Triigi maaliateljees. 1923. aastal sooritas Jasmiin kõik joonistamisõpetajate kursusel nõutavad eksamid.

1924. aastal vabanes Tartu Naisühingu Kutsekoolis joonistusõpetaja koht ning Jasmiin sai seal tööd joonistamisõpetajana, jätkates ühtlasi õpinguid Triigi maaliateljees. Lisaks joonistamise õpetamisele oli Jasmiini kohus anda ka kostüümiajalugu ja stiiliõpetust (erirõhuga kodusisustusele ja ornamentikale), seetõttu täiendas ta iseseisvalt oma teadmisi raamatukogus.

Suure koormuse tõttu pidi Jasmiin 1925. aastal maaliõpingud katkestama. 1925. aastal määrati ta Lasteaednikkude Seminari joonistamis- ja voolimisõpetajaks, kus ta töötas kolm aastat, kuni kooli likvideerimiseni.

Olles mõne aastaga omandanud joonistusõpetaja vilumuse, tekkis Jasmiinil uuesti võimalus poolelijäänud õpinguid jätkata ning 1932. aastal asus ta Kõrgemas Kunstikoolis Pallas skulptuuri õppima. 1934. aastal viidi Jasmiin üle meistriateljeesse.

Jasmiin ei olnud meistriateljee tingimustega rahul ning on kirjutanud järgmist: "Esteks ei antud mulle omaette tööruumi, nagu see oli tavaks meisterateljeeõpilaste puhul, vaid ma pidin töötama ruumis, kus töötas ka üks maalide meisterateljee õpilane ja kui sinna ruumi tuli veel üks, siis määrati minu lõputööde valmistamise ainsaks kohaks valamisruum keldris... Ruumi puudusel pidin ma raiumisetööd tegema K. Kunstikool Pallas'e õuel, kõikide silme all."

Siiski sai Jasmiin 1937. aastal Kunstinõukogule esitada kuus lõputööd: 3/4 elusuuruses graniidist kahefiguurilise "Ema ja poja", elusuuruse figuuri "Kartlik", 3/4 elusuuruse kipsist "Neiu allikal", umbes 50 cm kõrguse "Mõtiskleva tütarlapse", umbes 40 cm kõrguse istuva figuuri "Väsinud" ja pronksist "Poisi pea". Jasmiin tunnistati täieliku skulptuurikursuse lõpetanuks. Jasmiini töö "Ema ja poeg" omandas Kujutava Kunsti Sihtkapital ja paigaldati toonasesse Kadrioru lasteparki.

Jasmiin soovis küll rohkem aega pühendada loometööle, kuid pidi majandusliku stabiilsuse tagamiseks jätkama tööd joonistusõpetajana. 1942. aastal, Saksa okupatsiooni ajal, eemaldati Jasmiin joonistamisõpetaja töölt. Pärast seda hakkas Jasmiin Tartu Naisühingu Kutsekoolis rõivaõmblemist õppima; tal oli plaan hakata pidama oma ettevõtet, kus ta saaks olla nii moedisainer kui ka töökoja juhataja.

1944. aasta kevadel, kui Jasmiin oli juba õpingute lõpusirgel, tabas teda Tartu pommitamisel raske kaotus: maja Kompanii tänaval, kus Jasmiin elas, sai tabamuse. Koos isiklike asjade ja loominguga hävis ka Jasmiini kipsist originaal "Neiu allikal".

Jasmiin otsustas kodumaalt lahkuda ja 2. oktoobril 1944 jõudis ta põgenikepaadiga Slite sadamasse Rootsi.

Esimese tööotsa sai Jasmiin juba detsembris 1944. aastal moejoonistajana Stockholmi rõivavabrikus Salin. Töökoormus oli suur ning 1947. aastal tekkis tal parema käe pöidlas ülepingutusest kangestus, mis vajas mitut operatsiooni. Jasmiini elu Rootsis ei olnud kerge: tema korter oli 16-ruutmeetrine tuba, tervis aina halvenes ning tema palgakõrgenduspalvetest keelduti.

1962. aastal saadeti 60-aastaseks saanud Jasmiin moevabrikust pensionile, kuid 1963. aastal sai ta Tööturuameti kaudu arhiivitööd. Esialgu töötas ta Põhjamaade Muuseumis (Nordiska Museet), mõne aja pärast Rootsi Etnograafiamuuseumis (Etnografiska Museet), kus ta töötas seitse aastat. Tema ülesanne oli joonistada illustratsioone muuseumi teaduspublikatsioonidele ja muuseumi näitusteks. Töö oli huvitav ja Jasmiin töötas seal 1970. aastani. 1973. aastal sai Jasmiin pärast aastatepikkust ootamist veidi paremate tingimustega ühetoalise köögiga korteri. Kunstiga tegelemiseks, rääkimata skulptuurist, aga korteris siiski ruumi ei olnud. Jasmiini tervis ei olnud samuti kiita ning 1974. aastal oli tal mitu operatsiooni.

1930. aastal kujundas Jasmiin Vanemuise teatris kolm lavastust: Shakespeare'i "Suveöö unenäo" ja "Macbethi" ning lastelavastuse "Mure ja rõõmu lossis". Jasmiini esmakordset loomingut sellel alal tunnustasid nii kriitikud kui ka lavastajad ning Voldemar Mettus tegi Jasmiinile ettepaneku hakata Vanemuise teatri kostümeerijaks. Jasmiin aga keeldus pakkumisest, leides, et Vanemuise teatri "piiratud aineline olukord" ja "näitlejate harjumus kaasa rääkida kostüümide suhtes" oleksid kostümeerija loomingu avarusele pärssivalt mõjunud. Jasmiini peateoseks peetakse 1939. aastal Helsingis pronksi valatud ja Oru lossiparki allika juurde paigutatud kuju "Neiu allikal", mis sõja järel kadus. Jasmiin osales 1930. aastail mitmel näitusel, muuhulgas 1939. aasta naiskunstnike näitusel kahe teosega: "Neiu allikal" ja "Poisi pea". 1997. aastal valiti ta kunstiühingu Pallas auliikmeks.

• Amanda Jasmiini looming EKM Digikogus