Dominaat (ladina k. dominus - isand) oli printsipaadile järgnenud Hilise keisririigi periood Vana-Rooma ajaloos, algas Diocletianuse (284–305) valitsusajal ning kestis Lääne-Rooma riigi lagunemiseni 476. aastal. Kui printsipaati on peetud "liberaalseks monarhiaks", siis dominaadi perioodi on peetud absoluutseks monarhiaks.[1] Nimetus tuleneb sõnast dominus (tõlkes 'isand'), millega traditsiooniliselt kõnetasid orjad oma isandat. Dominaadi tähenduses kasutatakse ka mõistet "hilisantiik".[2]
Kui keiser Augustuse ajal muutus riik sõjaväeliseks diktatuuriks, siis keiser üritas näidata, et on vaid esimene ja tähtsaim riigiametnik.[3] Herbert George Wellsi arvates kadusid Rooma Aurelianuse ja Diocletianuse ajal Rooma vabariikluse jäänused.[4] Keiser hakkas kandma tiitleid isand (dominus) või isand ja jumal (dominus et deus).
- ↑ Robert, Jean-Noël. Rooma. 2010. Lk. 25.
- ↑ Antiigileksikon, I. Tallinn, 1983. Lk. 121.
- ↑ Goldsworthy, Adrian. How Rome Fell: Death of a Superpower. New Haven, London, 2009. Lk. 158.
- ↑ Wells, H. George. The Outline of History: Being a Plain History of Life and Mankind. London, Toronto, 1932. Lk. 549.
