Giuliano Cesarini

See artikkel räägib Baseli kirikukogu eesistujana tegutsenud kardinali kohta; hilisema samanimelise kardinali kohta vaata artiklit Giuliano Cesarini (1466–1510)

Giuliano Cesarini (ladinapäraselt Julianus; 1398 Rooma – 10. november 1444 Varna lähedal) oli itaalia kirikutegelane, kardinal 1426. aastast.

Ta sündis Rooma väikeaadlike perekonnas ühena viiest vennast.

Ta õppis Perugia ülikoolis, Bologna ülikoolis ja Padova ülikoolis õigusteadust ning hiljem õpetas Padova ülikoolis Rooma õigust. Tema õpilaste seas olid Domenico Capranica ja Nicolaus Cusanus.

Kui Suur skisma lõppes ning Martinus V sai üldtunnustatud paavstiks, naasis Giuliano Rooma, saades kardinal Branda Castiglione kaaskondlaseks. Kontsiliaaride laialdase kirikureformi ettepanekud olid küpsenud, ning Cesarini pühendus kiriku välise ühtsuse põhimõtetele ja kiriku sisemisele reformimisele. Aastal 1419 saatis Cesarini kardinal Castiglionet raskel missioonil Saksamaal ja Böömimaal, kus hussiidid kiriku vastu avalikult mässasid. Aastal 1422 sai ta Rota Romana audiitoriks. Hiljem oli ta Signatura gratiae referent, apostellik protonotar, nuntsius Prantsusmaal ja Inglismaal.

24. mail 1426 ülendas paavst Martinus V Cesarini kardinaliks (San Angelo in Pescheria kardinaldiakoniks) ning saatis ta Saksamaale kutsuma üles ristisõjale sealsete reformaatorite liialduste vastu. See missioon ebaõnnestus.

Kardinal Cesarini osales 1431 toimunud konklaavil, millel valiti paavstiks Eugenius IV.

Cesarini määrati Baseli oikumeenilise kirikukogu eesistujaks. Ta seisis edukalt vastu paavst Eugenius IV katsetele kirikukogu laiali saata. Aastal 1437 asus ta laialisaatmist pooldama, leides, et reformaatorid tegelevad rohkem paavsti alandamisega kui reformidega. Paavst Eugenius IV kutsus kokku võistleva kirikukogu Ferraras, mis 1439 viidi katku tõttu üle Firenzesse Firenze kirikukogu). Cesarini määrati hussiitidega nõu pidava komisjoni juhuks. Ta etendas ka väljapaistvat osa läbirääkimistes kreeklastega.

Aastal 1438 määrati Cesarini tsistertslaste San Pastore kloostri kloostri abtiks ja frantsiskaanide protektoriks. Veebruaris 1439 sai temast Grosseto administraator ja Vatikani basiilika ülempreester. Aastal 1440 sai temast Santa Sabina kardinalpreester ja Tarento administraator.

Pärast Firenze kirikukogu lõppu saadeti Cesarini 1443 paavsti legaadina Ungarisse korraldama ristisõda türklaste vastu. Ta vastustas Poola ja Ungari kuninga Władysław III rahulepet sultan Murad II-ga ning veenis esimest rahu murdma ja uuesti sõtta minema. See tõi kaasa kristlaste lüüasaamise Varna lahingus 10. novembril 1444. Cesarini ise sai selles lahingus surma.

Pius II teostekogus on ära toodud kaks Cesarini tuntud kirja tulevasele paavstile Baseli kirikukogu ja paavsti suhete kohta.

Nicolaus Cusanuse teosed "De docta ignorantia" ja "De coniecturis" on pühendatud Cesarinile, kes oli tema õpetaja Padova ülikoolis. Hiljem puutusid nad kokku Baseli kirikukogul.

Cesarinit on kirjeldatud väga targa sarmika ja diplomaatilise mehena. Ta oli sügav õpetlane ja pühendunud humanist. Tema eraelu oli vaga ja range.

Kardinal Branda Castiglione leidis, et kui kogu kirik häviks, oleks Cesarinile jõukohane selle taastamine.

Cesarini etendas tähtsat osa paavsti huvide kaitsmisel Baseli kirikukogul. Jacques-Bénigne Bossuet nimetas teda katoliku kiriku tugevaimaks kantsiks Firenze kirikukogul.

• Elulugu. (inglise keeles)