Herman Talvik

Herman Talvik (sünninimi Hermann Truu, 31. mai 1906 Tallinn – 11. jaanuar 1984 Funäsdalen, Rootsi) oli eesti maalikunstnik ja graafik.

Herman Talvik sündis Tallinnas tööliste perekonnas. Õppis 1921–1926 Riigi Kunsttööstuskoolis raamatuköitmist ja nahkehistööd ning 1926–1928 Helsingis Soome Kunstiühingu koolis Ateneum maalimist. Soome kunstieluga jäi Talvik tihedalt seotuks kuni Talvesõja puhkemiseni. 1928–1934 täiendas ta end mitmel pool Euroopas, eelkõige Pariisis, kus õppis nii kunsti kui ka kunstiajalugu.

1934. aastast hakkas Herman Talvik esinema Soome ja Eesti näitustel. Soomes äratas ta loomelaad tähelepanu, tekkisid ostjad ja vägagi arvestatavad toetajad, nagu professor Kaila^[1]. Suureks tunnustuseks oli ühe mõjukama kriitiku ja uute kunstisuundade lansseerija, tollal Stockholmis tegutsenud galeristi Gösta Stenmani huvi Talviku loomingu vastu, mis viis 1939. aastal mahuka näituse koostamiseni^[1]. Mõistagi märkasid Talviku isikupärast annet ka Eesti kunstitundjad. Kõnekas ja kunstnikule endale oluline oli see, et üks esimesi tema nägemusliku loomingu omandajaid oli Kristjan Raud. Talviku tööd äratasid ka Alfred Waga, Aleksander Tassa, Hanno Kompuse ja mitme teise tähelepanu^[1]. Sõja puhkedes naasis Talvik kodumaale ja leidis tööd õpetajana, hiljem töötas põhiliselt Tallinna reaalkooli kunstiõpetajana^[1].

1944. aastal põgenes Talvik Rootsi ja töötas seal vabakunstnikuna. Seal kujunes temast väliseesti kunsti silmapaistev isiksus, kes ühena vähestest Eesti pagulaskunstnikest suutis vabakutselisena arvestatavalt osaleda Rootsi kunstielus. 40 aastat kestnud Rootsi-periood oli Herman Talvikule loominguliselt ääretult intensiivne ja viljakas. Talvik esines Rootsi, Soome, Kanada, Austraalia ja Ameerika Ühendriikide näitustel. Tema töid omandasid Rootsi rahvusmuuseum, Malmö, Örebro, Göteborgi ja Karlstadi muuseum ja New Yorgi avalik raamatukogu ning paljud erakogujad.

Herman Talvik on töötanud paljudes graafikatehnikates – linool- ja puulõikes, litos, ofordis, akvatintas, kuivnõelas. Ta on loonud tundlikke joonistusi, suurepäraseid monotüüpiaid ja maale.

Talvik külastas kodumaad taas 1971. aastal, kui Kadrioru lossis toimus tema isikunäitus. Teine näitus toimus 10 aastat hiljem 1981. aastal. Mõlemal korral tõi kunstnik kaasa arvukalt maale ja graafikat, millest osa, peamiselt graafika, kinkis muuseumile. Tartu Kunstimuuseumis toimus tema näitus 1991. aastal ning Adamson-Ericu muuseumis 1997. ja 2007. aastal.^[2]

Talvik alustas kunstnikukarjääri looduslähedases laadis maastiku- ja linnavaadetega. 1930. aastate lõpus hakkas looma nägemuslik-sümbolistlike motiividega visionaarseid maale ja monotüüpiaid. Tema sõja-eelsed Eestimaa vaated on maalitud lummava rohelise koloriidiga. Paguluses maalitud piltidel on ta jäädvustanud peamiselt rohkete reiside muljeid. Viljeles ka religioosse, müstikasse kalduva ainestikuga ekspressiivset akrüülmaali, kus valitsevad jõulised puhtad sinised, punased ja kollased toonid.

Maastik jäi kunstnikule huvi pakkuma ka tema hilisemas loomingus. Teda köitis nii põhjamaine avar looduspanoraam kui ka lõunamaine mägine Hispaania. Põhjamaise looduse ilu ja karguse avastas Talvik juba 1940. aastatel. Erakliku loomuga Talviku lemmikkohaks Rootsis kujunes Härjedaleni mägedes asuv Funäsdaleni küla. Sealseid vaateid on kunstnik oma teostel ikka ja jälle kujutanud.

Alates 1964. aastast oli ta Rootsi Graafikute Ühingu liige.

• Sissekanne Eesti Kunstide Keskuse lehel