Ida-Frangi riik
 | See artikkel vajab toimetamist. (November 2012) |
|
Ida-Frangi riik Francie orientale (fr) Ostfrankenreich (de) 843–962 | |||||
 Ida-Frangi riik (tumeroheline) aastal 843 | |||||
| Valitsusvorm | monarhia | ||||
|---|---|---|---|---|---|
| Kuningas |
Ludwig Sakslane (esimene) Otto I (viimane) | ||||
| Pealinn |
Regensburg Frankfurt (de facto) | ||||
| Religioon | kristlus | ||||
| |||||
.svg){kind=small}
Ida-Frangi riik (Regnum Francorum orientalium, ka idafrankide kuningriik (Francia Orientalis)) oli 843. aasta Verduni lepinguga Ludwig Sakslasele eraldatud riik. See oli Saksa-Rooma riigi eelkäija. Pärast keiser Ludwig Vaga surma jagasid tema pojad frangi Karolingide impeeriumi Verduni lepinguga Ida-, Lääne- ja Kesk-Frangi riigiks. Kuna kõik osad jäid Karolingide valitsemise alla, kus Ludwigi vanem poeg Lothar I (795–855) säilitas keisritiitli, ei tühistanud see leping Frangi riiki ennast.
Ludwig Sakslane (843–876)
[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Ludwig Sakslane
817. aasta Ordinatio Imperii jooksul sai Ludwig Sakslane oma isalt endise Baieri hõimuhertsogkonna territooriumi ja seega tiitli "Baieri kuningas". Pärast oma trooniletõusmist ründas ta tagajärjetult naaber Suur-Määri riiki ning võitles rüüstavate viikingite ja madjaritega, kuigi ta suutis oma laialivalguvat riiki Reini ja Elbe jõe vahel koos hoida. Kui tema venna Lothari poeg Lothar II aastal 869 suri, sai ta 870. aasta Meersseni lepinguga ka suuri osi tema kuningriigist (Lotharii) Reinist läänes.
Lothari vanem poeg Ludwig II, kuigi pärast oma isa surma nominaalselt keiser, ei suutnud kindlustada Lotringi pärandit. Kui ta aastal 875 suri, tülitsesid Ludwig ja tema noorem poolvend, Lääne-Frangi kuningas Charles II Paljaspea Itaalia kuningriigi, sealhulgas Burgundia, ja keisrikrooni üle. Mõlemad päris paavst Johannes VIII poolt toetatud Charles, lõpetades Kesk-Frangi riigi olemasolu.
Ludwigi pojad (876–887)
[muuda | muuda lähteteksti]Ida-Frangi riigis (taas)loodi neli hõimuhertsogkonda:
Aastal 865 sundisid Ludwigi pojad teda oma riiki piki nende hertsogkondade piire jagama:
- Karlmann (830–880) päris Ludwigi esialgse Baieri kuningriigi ja külgnevad idaalad.
- Ludwig Noorem (835–882) sai Saksimaa ja Frangimaa. Tema valdused suurenesid märgatavalt Meersseni lepinguga. Siiski sõdis tema onu Charles II Paljaspea pärast tema isa surma Ida-Lotringis. Ludwig Noorem võitis teda 876. aasta lahingus Andernachi lähistel.
- Karl Paks (839–888) sai Alemannia kuningaks.
Pärast oma isa surma valitsesid Ludwigi pojad ühiselt. Kui Lääne-Frangi riigi Charles II Paljaspea aastal 877 suri, nõudsid nad Charlesi pojalt Louis II Kogelejalt taas Lothar I pärandit, samuti keisritiitlit. Seoses Lääne-Frangi riigi nõrgenemisega sai Karlmann Itaalia kuningaks, samas sisenes Ludwig Noorem Lääne-Lotringi, mille Charlesi pojapojad Louis III ja Carloman II aastal 880 Ribemonti lepinguga talle loovutasid. Piir Prantsusmaaga oli üldiselt määratud kuni aastani 1477, kui puhkes konflikt Burgundia pärandi üle.
Karlmann sai aastal 879 insuldi ja töövõimetuna andis Baieri (sealhulgas Kärnteni markkrahvkonna) Ludwig Nooremale, samas Karl Paks sai Itaalia krooni. Seoses sellega krooniti ta aastal 881 tema isa endise vastase paavst Johannes VIII poolt keisrite Lothar I ja Lothar II j��rglasena ise keisriks, kui Karl III. Pärast Ludwig Noorema surma sai Karl ka kogu Ida-Frangi riigi ainuvalitsejaks ja aastal 884 nimetati kohaliku aadli poolt isegi Lääne-Frangi riigi kuningaks. Tema püüetele taasühendada kogu frankide riik mõjus üha enam tema kõrge iga. 887. aasta Riigipäeval Treburis sunniti ta lõpuks tagasi astuma.
Arnulf Kärntenist (887–899)
[muuda | muuda lähteteksti]Peamine niiditõmbaja Karli ametist kõrvaldamise taga oli Arnulf Kärntenist (850–899), Karlmanni vallaspoeg, kes oli üles kasvanud Baieri Kärnteni markkrahvkonnas. Pärast Baieri kuningriigi minemist tema onu Ludwig Noorema kätte sai ta aastal 880 tiitli Kärnteni hertsog. Aastal 887 päris ta Baieri ja valiti Ida-Frangi riigi kuningaks, seejärel kiitis ta heaks Pariisi krahvi Eudese saamise Lääne-Frangi kuningaks.
Vahepeal kasutas Friuli markkrahv Berengar juhust võtta Itaalia kuninga tiitel, kuid pidi ennast pärast ähvardust maale tungida Arnulfile allutama. Arnulf oli käimasoleva konflikti pärast viikingitega siiski ummikus ning aastal 891 kuulutas Berengari rivaal hertsog Guido Spoletost ennast Itaalia kuningaks ja sundis isegi paavst Stephanus V-t ennast uueks keisriks kroonima. Kuningas Arnulfil ei olnud siiski kavatsust loobuda oma nõuetest ei kogu Frangi riigi valitsemisele ega keisrikroonile. Pärast normannide alistamist 891. aasta Leuveni lahingus sõdis ta Itaalias ja krooniti aastal 896 paavst Formosuse poolt keisriks.
Hääbumine
[muuda | muuda lähteteksti]Arnulfi poeg Ludwig III Laps (893–911) sai seitsmeaastaselt pärast oma isa surma Ida-Frangi riigi kuningaks. Kui Provence'i kuningas Louis III Pime sai Itaalia kuningaks ja aastal 901 isegi keisriks, pidi Ludwig III Laps tegelema ägeda vaenuga Babenbergide ja Frangimaa hertsog Konrad Vanema vahel Frangimaa hõimuhertsogkonna pärast. Nõunikest mõjutatud kuningas lasi Babenbergi hertsogi hukata ja nimetas Konradi poja Konrad Noorema aastal 906 Frangimaa hertsogiks. Vahepeal rüüstasid Ida-Frangi riiki mitu korda Ungari suurvürsti Árpádi väed.
Seoses Ludwigi varajase surmaga Ida-Frangi Karolingide meesliin hääbus. Frangimaa Konrad Noorema Saksimaa, Baieri ja Švaabimaa hertsogite poolt Forchheim Riigipäeval 10. novembril 911 kuningaks valimine oli otsustav samm eemale Frangi riigist ja Saksamaa kuningriigi suunas, kuna Karolingide suguvõsa liikme asemel valisid Ida-Frangi hertsogid ühe endi seast. Kuningas Konrad ei valitsenud siiski kui primus inter pares ja kaotas isegi Lotringi Lääne-Frangi kuningriigile. Tema järglane Heinrich I Linnupüüdja suutis kaitsta oma kuninglikku ülimuslikkust hertsogite suhtes, kelle hertsogkonnad lagunesid järgnevatel sajanditel, viimasena Švaabimaa pärast Hohenstaufenite dünastia lõppu aastal 1268.
Troonijärglus
[muuda | muuda lähteteksti]Saksa-Rooma riigi tõus ühtib Heinrichi Saksi dünastia tõusuga. Seetõttu kestis Ida-Frangi riik aastast 843 kuni Saksimaa hertsogi Heinrich I kroonimiseni aastal 919; kuigi sagedamini peetakse Saksa-Rooma riigi alguseks keiser Otto I kroonimist Roomas 2. veebruaril 962 kui translatio imperii Frangi riigist.
10. sajandi algusest sai Ida-Frangi riik tuntuks kui Regnum Teutonicorum ("Thiuda kuningriik" või "Saksamaa kuningriik"), nagu märgitud Salzburgi Annaalides seoses Heinrich I valimisega. Tähendust Rex teutonicorum kasutas paavst sageli investituuritüli ajal, võib-olla poleemilise tööriistana paavst Gregorius VII poolt keiser Heinrich IV vastu 11. sajandi lõpul.