Majandussanktsioonid

Majandussanktsioonid on riigivõimu keeld või piirang müüa kaupu või teenuseid teisele riigile või vahendada talle teaduslik-tehnilist informatsiooni. Sama käib ka kaupade ja teenuste impordi kohta. Üks levinumaid riikidevahelise suhtlemise poliitilis-majanduslikke mõjutusvahendeid.

Embargo (hispaania k. keeld, takistus, obstruktsioon) märgib tugevaid majandussanktsioone. Täielik embargo on siis, kui riik oma deklaratsiooniga keelab kõikide kindlaks määratud riikide kaupadele, laevadele, lennukitele ja ka kodanikele sisenemise selle riigi sadamatesse ja lennuväljadele või lahkumise sealt. Samaaegselt võidakse kehtestada ka boikott antud riigi kaupadele.

Kitsamas mõttes kujutab embargo antud riigi piires asuva välisriigi laeva või muu vara kinnipidamist või arestimist. Reeglina tehakse seda juhul, kui eeldatakse sõja peatset puhkemist, et siis saaks vastase laevu või vara konfiskeerida. Rahu ajal praktiseeritakse sellist vormi teisele riigile surve avaldamiseks.

Läbi aegade on embargode kehtestamisega silma paistnud USA. 1807. aasta võeti seal president Thomas Jeffersoni initsiatiivil vastu Embargo Act, mis määras meetmed ja embargo kehtestamise korra. Seejärel on USA eri aegadel ja põhjustel kasutanud seda dokumenti majanduslikel ning strateegilistel eesmärkidel. 1933. aastal keelustas USA administratsioon kullakangide tarnimise teistele riikidele. Abessiinia sõja ajal (1935–36) kehtis embargo USA suhetes Itaaliaga. Alates 1960. aastast on ameeriklased üle poole sajandi viljelenud embargot Kuuba suhtes. USA survel ühines 1962. aastal Kuuba vastaste sanktsioonidega ka Ameerika Riikide Organisatsioon (OAS), kuid mitte kõik selle organisatsiooni liikmesriigid ei ole täitnud seda otsust täies ulatuses. 1973-1974. aastal kehtestasid aga Araabia naftat tootvad riigid naftaembargo USA ja teiste riikide suhtes, kes toetasid Iisraeli Yom Kippuri sõja ajal.

Võidakse kohaldada ka piiratud embargot, mis haarab kindlat kaupade ja/või teenuste gruppe. Külma sõja ajal piiras Ekspordikontrolli Koordineerimiskomitee (Coordinating Committee for Multilateral Export Controls, COCOM) arvutite ja kõrgtehnoloogiliste kaupade eksporti kommunistliku bloki maadesse. Tuumariigid on keelustanud vastavalt rahvusvahelisele kokkuleppele tuumakütuse ja tuumatehnoloogia väljaveo. Moodsat sõjatehnikat tootvad riigid on tõkestanud uusimate relvasüsteemide eksporti. Piiratakse ka relvade müümist sõjategevusest haaratud riikidele. Oma lähimatele partneritele ja mõttekaaslastele tehakse sellisel juhul enamasti siiski erandeid.

Ka rahvusvahelised organisatsioonid (näiteks ÜRO ja NATO) on nõudnud oma otsuste või resolutsioonidega liikmetelt embargo kehtestamist survevahendina riikide vastu, kelle tegevus kujutab ohtu rahvusvahelisele julgeolekule ja väärab üldisi inimõigusi. ÜRO põhikirja artikkel 41 määrab embargo kehtestamise printsiibid ja kehtestamise põhjused. Korea sõja ajal (1950–53) kehtis ÜRO embargo Põhja-Korea ja Hiina suhtes. ÜRO Julgeolekunõukogu pani oma resolutsiooniga 1970 täieliku embargo Rodeesiale ja resolutsiooniga 418 (1977) relvamüügi embargo Lõuna-Aafrika Vabariigile. 1990-2003 kehtis ÜRO embargo Iraagile, mis sisaldas klauslit, et Iraak võib naftatulude eest osta toitu ja medikamente. 1887. Aastal genereeris ÜRO Peaassamblee vabatahtliku rahvusvahelise embargo apartheidi viljeleva Lõuna-Aafrika Vabariigi vastu. Vastavat resolutsiooni toetas 130 riiki. 1992–95 kehtis ÜRO embargo Jugoslaavia suhtes, mis taaskehtestati 1999 Serbiale seoses Kosovo kriisiga. 1989 kehtestasid USA ja Euroopa Liidu riigid majandusembargo Hiina suhtes seoses Pekingi Tiananmeni väljaku veriste sündmustega. NSV Liit püüdis 1990. aastate alguses väärata majandussanktsioonidega Balti riikide iseseisvuse taastamise protsessi. Euroopa Liidu riigid, USA, Austraalia ja Norra on rakendanud pärast Krimmi okupeerimist 2014. aasta augustis Venemaa suhtes majandussanktsioone. Aasta hiljem ühinesid sanktsioone kehtestanud riikidega ka Albaania, Montenegro, Island, Šveits, Liechtenstein ja Jaapan.