McDonnell Douglas F-4 Phantom II

F-4 Phantom II

Ameerika Ühendriikide õhuväe F-4E heitmas 227-kilogrammiseid Mark 82 pomme
Tüüp	Mitmeotstarbeline hävituslennuk
Tootja	McDonnell Douglas (algselt McDonnell Aircraft)
Disainer	David S. Lewis jun
Esmalend	27. mai 1958
Võeti kasutusest	Suurbritannia merevägi 1977 Suurbritannia õhuvägi 1992 USA merejalavägi 1992 Iisrael 2004
Hetkeseis	1100 kasutusel mehitatud ja mehitamata sihtmärkidena kasutamiseks, eri riikide relvastuses
Põhikasutajad	USA
Muud kasutajad	Saksamaa  Türgi  Hispaania
Tootmisaastad	1958–1981
Toodanguarv	5195

McDonell Douglas F-4 Phantom II on Ameerika Ühendriikide kahekohaline kahe mootoriga mitmeotstarbeline hävituslennuk, mis loodi algselt USA mereväe jaoks. Esmalend toimus 27. mail 1958. F-4 võeti kasutusele 1961. aastal USA mereväes, merejalaväes ja 1963. aastal USA õhuväes. ^[1]

Phantomil oli tähtis roll Vietnami sõjas, kus see lennukitüüp lasi alla kõige rohkem vastase lennukeid. Samuti püstitas Phantom ajavahemikus 1950–1969 16 maailmarekordit.^[2]

Phantomit kasutati Vietnami sõjas, Araabia-Iisraeli konfliktides ja esimeses lahesõjas. Lennukit kasutati lisaks USAle kokku 11 riigis. Samuti on F-4 ainuke lennukitüüp, mida on kasutanud nii USA mereväe demolennutiim Blue Angels kui ka USA õhuväe demolennutiim Thunderbirds.^[1]

Üks F-4C Phantom II kuulub ka Eesti Lennundusmuuseumi kollektsiooni.

F-4 arendus algas aastal 1954, kui USA merevägi otsis endale uut ilmastikukindlat hävituspommitajat. 1955. aastal muutus projekti eesmärk. Nüüd soovis USA merevägi kaheistmelist ilmastikukindlat laevastikukaitse püüdurhävitajat, mis suudaks kaitsta Ameerika uut Forrestali klassi lennukikandjate laevastikku Nõukogude pommitajate eest. Eeldati, et tulevikus on infohulk, mida piloot töötlema peab,ühe inimese jaoks liiga suur. Seepärast oli lennukis ka koht RIO (Radar Intercept Officer, ehk sihitusohvitser) jaoks, kes tegeleb lennuki radari ja relvasüsteemidega. Õhuväes oli sama roll WSO (Weapon Systems Officer, relvastuse ohvitser). Lennuk disainiti radarjuhitavate õhk-õhk rakettide kandmiseks, mistõttu puudus esimestel variantidel pardakahur. Alguses oli plaanis teha lennukile vahetatavad ninaosad. Ninaosade vahetus oleks võimaldanud standardse F-4 tüüpi lennuki muuta kiirelt luurevahenditega RF-4 tüüpi lennukiks. Seda ideed lõpuks ei rakendatud. Esimesed lennumasinad jõudsid mereväe üksustesse aastal 1961, tähistusega F-4B. Õhuväkke jõudsid F-4C aastal 1963. Õhuväkke jõudsid hävitajad lähtuvalt USA kaitseministri Robert McNamara programmist, mille järgi pidid merevägi ja õhuvägi kulude vähendamiseks käitama sama tüüpi lennukeid. Õhuväe Phantom oli mereväe versiooniga võrreldes paremini kohandatud ründemissioonideks ja sellel oli võimsamad mootorid, kuid üldplaanis oli tegu sama lennukiga. ^[3]

F-4A – esimene seeriaviisiliselt valmistatav lennuk;

F-4B – esimene seeriatoodangus variant, mõeldud USA mere-  ja merejalaväele 79-GE-8A või J79-GE-8B turboreaktiivmootoritega;

F-4J – F-4B uuendatud versioon. Parem ründevõimekus ja kohandatus lennukikandja jaoks;

F-4N–tugevdatud konstruktsiooniga ja uuendatud avioonikaga F-4B edasiarendus USA mereväe jaoks;

F-4S – muudetud F-4J;

F-4C – F-4B variant USA õhuväele, alguses tähistusega F-110A. Mootoriteks J79-GE-15;

RF-4C – luurelendudeks kohandatud F-4C;

F-4D – F-4C edasiarendus USA õhuväe jaoks. Suures osas sarnane variant, uuendatud radari ja sihitmissüsteemidega;

F-4E – mitmeotstarbeline hävituslennuk USA õhuväele. Lisati eeltiivad, piludega stabilisaatorid, paremad mootorid ja M61A1 20 mm pardakahur. Samuti lisati Target Identification System Electro Optical (TIESO) vastase tuvastamiseks koos parema AN/APQ-120 radariga;

F-4G Wild Weasel – vastase õhutõrje summutamiseks ja hävitamiseks kohandatud F-4E. AN/APQ-120 asendati APR-38 ja hiljem AN/APR-47 radariga. Uue radari süsteemide mahutamise jaoks eemaldati pardakahur. ^[1]

·       Kreeka ^[4]    

·       Iraan ^[5]

·       Türgi ^[6]

·       Lõuna – Korea. ^[7]

·       Ameerika Ühendriigid

·       Egiptus

·       Iisrael

·       Saksamaa

·       Jaapan

·       Hispaania

·       Suurbritannia

·       Austraalia. ^[8]

Tiivaulatus – 11,7  m

Pikkus –  19,2 m

Lennuki kõrgus – 4,96 m

Tiiva pindala – 49,2 m

Noolsusnurk mööda ¼ kõõlu – 45 kraadi

Lennuki tühimass – 13 760 kg

Kütuse mass – 6080 kg (F-4E rippkütusepaakides 4000 kg)

Lennuki stardimass –

           normaalne F-4B – 20 860 kg; F-4C – 20 000 kg; F-4E – 20 800 kg

           maksimaalne F-4B – 24 800 kg; F-4E, RF4E, F-4G – 26 330 kg

Mootori tüüp – General Dynamics J79-GE-17

Maksimaalne veojõud, järelpõletita / järelpõletiga – 2 x 53,0/2x79,6 KN, 2x5400/2x8120 kgf

Maksimaalne kiirus –

           madalal kõrgusel – 1200 km/h (648 kn) (M = 1,15)

           suurel kõrgusel – 2300 km/h (1241 kn) (M = 2,2)

Maksimaalne tõusukiirus F-4B – 245 m/s

Praktiline lennulagi F-4E puhul – 16 600 m (54 450 ft)

Praktiline lennukaugus – F-4B – 2380 km (1285 nm), F-4E – 2590 km (1398 nm)

Hoojooksu pikkus – 340 m

Pidurdusjooksu pikkus pidurduslangevarjuga – 950 m

Maksimaalne ekspluatatsiooniline ülekoormus – 6,0

Väliste rippsõlmede arv – 9. ^[2]

Õhk–Maa tüüpi relvastus:

·       AGM–65 Maverick

·      AGM–62 Walleye

Õhk–Õhk tüüpi relvastus:

·      AIM–9 Sidewinder

·      AIM–7 Sparrow

Üldotstarbelised pommid:

·      Mk–82, 500 lb

·      Mk–82 Snakeye

·      Mk–84, 2000 lb

·      CBU–87

·      CBU–89

·      CBU–58

·      Mk–20

Juhitavad pommid:

·      GBU–15

·      GBU–12

·      GBU–10

·      GBU–14

Tuumapommid:

·      Mk.43

·      Mk.57

·      Mk.28

Pardakahur:

·      20 mm M61A1 Vulcan (640 padrunit). ^[2]