Nico Dostal

See artikkel vajab toimetamist. (Märts 2018) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Nico Dostal (täisnimega Nikolaus Josef Michael Dostal; 27. november 1895 Korneuburg – 27. oktoober 1981 Salzburg) oli Austria helilooja ja dirigent, 1930. aastate Berliini operetikoolkonna väljapaistev esindaja.

Nico Dostal oli sõjaväeorkestri kapellmeistri poeg ja helilooja Hermann Dostali nõbu. Ta osales noorukina kohaliku teatri massistseenides. Õppis Viini ülikoolis esialgu õigusteadust, kuid loobus sellest ja alustas kirikumuusika õpinguid Klosterneuburgis Akademie für Kirchenmusikis. Ta omandas komponeerimise põhimõtteid Vincenz Golleri juures.

Võitles esimeses maailmasõjas nelja aasta jooksul Itaalia ja Venemaa rinnetel.

Alustas muusikalist tegevust 1919. aastal Innsbrucki Stadttheateri dirigendina. Töötas seejärel Sankt Pölteni, Tšernivtsi (Ukraina) ning alates 1921. aastast Salzburgi ja Grazi teatrites dirigendina.

1924. aastal asus Dostal elama Berliini, kus juhatas operette Theater am Kurfürstendammis ja Theater am Nollendorfplatzis. Ta oli tunnustatud orkestreerija, tehes koostööd peamiselt Oscar Strausi, Walter Kollo, Ferenc Lehári ja Robert Stolziga. 1923. aastal valmis tal esimene operett "Lagunenzauber" ("Maagiline laguun"), kuid selle lavastusel Grazis polnud edu. 1933. aastal tuli läbimurre operetimaailmas, kui Berliinis etendus suure eduga silmanähtavalt tantsuline "Clivia". Tükki esitati üle 250 korra.

Dostali rahvusvaheliselt tuntuim ja edukaim teos on "Die ungarische Hochzeit" ("Ungari pulm"), mida Estonias mängiti samal väljatuleku aastal pealkirjaga "Ungari pruudid". See on ka ainus tema 23 operetist, mida Eestis on kunagi esitatud.

Dostal juhatas 1980. aastal (85-aastaselt) selle menuopereti pillavalt suurejoonelise lavastusega järjekordset esietendust Viini Volksoperis.

1942. aastal abiellus Dostal ooperilaulja Lillie Clausiga. Nende poeg Roman Dostal töötas dirigendina.

1959. aastast elas Dostal Salzburgis oma poja Romani juures.

Austria president nimetas ta professoriks.

1965. aastal sai ta oma sünnilinna Korneuburgi aukodaniku kuldmedali.

Dostali on koos Robert Stolziga tituleeritud operetiajastu viimasteks mohikaanlasteks.

Dostal saavutas suurt edu ka orkestri- ja filmimuusika loojana, komponeerides muusikat 20 linateosele. Tema ainus ooper "Der fremde Vogel" ("Võõras lind") jäi tähelepanuta.

Dostal on maetud Salzburgi peamisse, Kommunalfriedhofi surnuaeda.

• Die exzentrische Frau (Salzburg, 1922),
• Lagunenzauber (Graz, 1923),
• Clivia (Berliin, 1933),
• Die Vielgeliebte (Berliin, 1934),
• Prinzessin Nofretete (Köln, 1935),
• Extrablätter (Bremen, 1937),
• Monika (Stuttgart, 1937),
• Die ungarische Hochzeit (Stuttgart, 1939),
• Die Flucht ins Glück (Stuttgart, 1940),
• Die große Tänzerin (Berliin, 1941),
• Eva im Abendkleid (Stuttgart, 1942),
• Manina (Berliin, 1942),
• Süße kleine Freundin (Wuppertal, 1949),
• Zirkusblut (Bielefeld, 1950),
• Der Kurier der Königin (Hamburg, 1950),
• Doktor Eisenbart (Nürnberg, 1952),
• Der dritte Wunsch (Nürnberg, 1954),
• Liebesbriefe (Viin, 1955),
• So macht man Karrier (Salzburg, 1961),
• Rhapsodie der Liebe (Salzburg, 1963).

Esitamata on jäänud "Verzauberte Herzen Singspiel" (1946) ja "Ein Fremder in Venedig" (1946). Lõpetamata jäi "Der goldene Spiegel" (komponeeris 7 pilti).

• Jedem seine Chance (1930);
• Three Days Confined to Barracks (1930);
• Headfirst into Happiness (1931);
• The Emperor's Waltz (1933);
• The Cabbie's Song (1936);
• Der Optimist (1938);
• Mordsache Holm (1938);
• Thirteen Chairs (1938);
• Heimatland (1939);
• Das Lied der Wüste (1939);
• Die Geierwally (1940);
• Black on White (1943);
• Glück bei Frauen (1944);
• Child of the Danube (1950);
• Spring on Ice (1951);
• Das Herz einer Frau (1951);
• Seesterne (1953);
• A Night in Venice (1953);
• Die Ungarische Hochzeit (1969)