Paepealsed mullad

Paepealsed mullad on peenkivised lubja- ja huumusrikkad õhukesed mullad, mille pael lasuva peeneselise ja/või koreselise mullakihi tüsedus on kokku alla 30 cm ja milles keemine on kõrgemal kui 30 cm. Enamasti kannatab neil muldadel kasvav taimestik põua all, kuid lühikese perioodi jooksul (kevaditi ja sügiseti) võib osa neist kannatada ka liigniiskuse all.^[1][2]

Ordoviitsiumi ja Siluri kivistunud karbonaatsetel lademetel kujunenud mullad, mis moodustavad 1,2% Eesti muldkatte kogupindalast. Produktiivsus on alla keskmise. Paepealsed mullad on loopealsete ökosüsteemide alusmullaks ja esindavad kujukalt põhjamaiselt karme mullaolusid. Pälvinud esiletõstmise omapärase ülesehituse, teistest erinevate omaduste ja ökoloogia poolest. ^[1]

Väga õhuke paepealne muld – Kh'

Õhuke paepealne muld – Kh"

Gleistunud väga õhuke paepealne muld – Kh'g

Gleistunud õhuke paepealne muld – Kh"g

Väga õhuke paepealne gleimuld – Gh'

Õhuke paepealne gleimuld – Gh"

Turvastunud paepealne muld – Gh1

Huumushorisondi tüseduse järgi jaotatakse paepealsed mullad:^[1]

• väga õhukesteks (A-horisondi tüsedus alla 10 cm) paepealseteks muldadeks (Kh’)
• õhukesteks (A 10–30 cm) paepealseteks muldadeks (Kh’’)
• gleistunud väga õhukesteks (Kh’g)
• gleistunud õhukesteks paepealseteks muldadeks (Kh’’g)

Paemurendil kujunenud muld koosneb ainult A ja R horisondist. ^[2] Aluskivimiks (R-horisont) on murenemata või vähe murenenud paas. Kui paas on kaetud õhukese moreenikihiga, võib huumushorisondi all olla ka C- või AC-horisont. Rohkesti raudkivimaterjali sisaldava (karbonaadivaese) moreeni korral on A-horisont õhem ja selle all võib leida juba B-horisondi tunnuseid. Keemine algab kas räha esinemise piiril või vahetult pae pinnal. Gleistunud paepealseid muldasid iseloomustab profiil A-R, A-BCg-R või A-Cg-R ning üleminekuhorisontidena võivad esineda ABg-, ACg- ja AR-horisont.^[1]

Kujunenud massiivsel või pinnalt murenenud karbonaatsel siluri või ordoviitsiumi ajastust pärineval pealiskorra paekivimil või seda katvatel õhukestel pinnakattesetetel. Mineraalse osa moodustavad mitmesuguste päritoludega pinnakattesetted. Levinuim on rähkne liivsavimoreen. Põhiliseks mulla tekke protsessiks on kamardumine ehk huumushorisondi kujunemine. ^[3]

Huumusprofiili kõduhorisont on õhuke ja kihistumata, koosneb poollagunenud varisest. Olulisemaks omaduseks on suur neutraalse huumuse sisaldus. Huumuse koostises on ülekaalus Ca seotud huumushapped, osa huumust on mineraalosaga seostumata.^[2][1] Haritavatel muldadel on künnikihi huumusesisaldus väiksem kui looduslikel aladel. Gleistunud muldadel on niiske kaltsimull. Orgaanilise süsiniku ja üldlämmastiku suhe on suurem metsamuldades, keskmiselt 16–18, samalajal kui põllumuldades on see vaid 10–12.^[1]

Lõimiselt peenliivakad liisavi mullad, leidub ka saviliiv ja liiv muldasid.^[3] De ja Dm on suure huumusesisalduse tõttu väiksem kui amorfsetel muldadel. Lasuvustihedus mõjutab ka struktuursust. Tahkefaasi tihedus valdavalt 2,3–2,5 Mg/m⁻³ ja lasuvustihedus 0,7–1,1 Mg/m⁻³. Paepealsed mullad on suure poorsusega ja väliveemahutavusega (kuni 60%) peeneselises osas. Aktiivveemahutavus on alla 50 mm. Mullad on põuakartlikud.^[1]

Reaktsioon kõigub huumushorisondis 5 ja 7 vahel. Haritavate maade pH valdavalt 6,5–7,5. Hüdrolüütiline happesus on väga väike (alla 1–3 cmol_c kg⁻¹) või olematu. Küllastusaste on enamasti üle 95%. Neelamismahutavus on suur (kuni 20–30 sentimooli kilogrammi kohta), selle põhjuseks on niihästi suur huumuse sisaldus kui ka lõimis ja karbonaatsus. Paepealsetel muldadel on suur üldlämmastiku sisaldus (0,3–0,5%) ja liikuva lämmastikusisaldus on seotud nende suure huumusesisaldusega. Fosfori sisaldus kõigub suurtes piirides. Muld on mikroelementide rikas.^[1]

Paepealsetele muldadele on iseloomulik lubjalembene taimestik, sisaldab rohkesti liblikõielisi. Põllumaade osakaal väga väike.^[3]

On levinud loopealsetel, see tähendab kitsa ribana Põhja-Eesti paekalda sisemaapoolsel küljel, Loode-Eestis ja saartel. Muldade osakaal maakonnati on väga erinev. Kõige rohkem Ida-Virumaal, Harjumaal ja Lääne-Virumaal. Suurima osa põllumaast (12–30%) moodustavad paepealsed mullad Maardus, Aseris, Ilumäel ja Keilas. Reljeefi kõrgematel osadel kaasnevad paepealsete muldadega rähkmullad, madalamatel ja niiskematel aladel aga gleistunud rähksed ja leostunud mullad. ^[3]

Maailmas on paepealsed mullad ühed kõige levinumad mullad, umbes 13% kogu maismaast. ^[4] Paepealseid muldi leiab nii troopilistel aladelt kui ka polaaraladelt. Eriti levinud on nad mägistel aladel. Näiteks leidub paepealseid muldi Aasias, Lõuna-Ameerikas ning Kanada põhjaosas. ^[2]

Peamiselt on paepealse mullaga alad kasutusel looduslike rohumaadena või metsadena. Enamjaolt kasvab neil muldadel männimets. Mägistel aladel on taimekasvatus eesmärgil on kasutusele võetud terrasspõllundus. ^[2]

Haritavad maad on õhukesed liivsavid. Boniteet on 25–33 hindepunkti, keskmisest halvema viljakusega mullad. Teraviljasaagid alla keskmise, piirab aktiivveemahutavus. Väikese efektiivsuse kuid suure potentsiaalse mullaviljakusega.^[1]