Pius VI

Pius VI
Sünninimi	Angelo Onofrio Melchiore Natale Giovanni Antonio Braschi
Valitsemisaja algus	15. veebruar 1775
Valitsemisaja lõpp	29. august 1799
Eelkäija	Clemens XIV
Järeltulija	Pius VII
Sünnikuupäev	25. detsember 1717
Sünnikoht	Cesena
Surmakuupäev	29. august 1799
Surmakoht	Valence

Pius VI (Angelo Onofrio Melchiore Natale Giovanni Antonio Braschi, levinumas lühendatud variandis Giovanni Angelo Braschi; 25. detsember 1717 Cesena – 29. august 1799) oli paavst aastatel 1775–1799. Ta oli 250. paavst.

Giovanni Angelo Braschi sündis esimesel jõulupühal 1717 vähejõuka Falcino krahvi Marco Aurelio Tommaso Braschi ja Anna Teresa Bandi kaheksalapselise pere vanima lapsena ning ristiti 27. detsembril, mis sageli esineb tema sünnikuupäevana. Pärast isa surma 2. juulil 1759 sai temast Falcino krahv. Braschi õppis jesuiitide seminaris, seejärel Cesena ülikoolis õigusteadust ja sai 1734 doktorikraadi. Braschi õppis hiljem Ferrara ülikoolis ja temast sai Ferrara legaadi kardinal Tommaso Ruffo sekretär, kelle abina osales ta ka 1740 toimunud konklaavil. Järgides oma kutsumust, otsustas Braschi katkestada kihluse ja ta ordineeriti 1755 preestriks.

• Kardinal Tommaso Ruffo sekretär
• Legaat Napolis
• 1753 Benedictus XIV erasekretär
• 17. jaanuar 1755 Rooma Peetri kiriku kanoonik
• 1758 paavsti prelaat
• 1758 Signatura gratiae referent
• 1759 camerlengo audiitor
• 1759 kardinal Carlo Rezzonico audiitor
• 1766 Vatikani varahoidja
• 10. mai 1773 – 15. veebruar 1775 San Onofrio kardinalpreester (avalikustati 26. aprillil 1773)
• Subiaco ja San Gregorio al Celio kloostrite abt commendatario

Pius VI valiti paavstiks 15. veebruaril 1775 Vatikani paavstipalees. Ta ordineeriti kardinal Gian Francesco Albani poolt piiskopiks ja krooniti apostel Peetruse ametisseastumise päeval 22. veebruaril kardinal Alessandro Albani poolt.

5. oktoobrist 1774 15. veebruarini 1775 toimunud konklaavi viimases voorus osales 44 kardinali. See oli pikim konklaav pärast 1740 peetud konklaavi, millel valiti Benedictus XIV. Hiljem pole ükski konklaav nii kaua kestnud.

Kardinal Giovanni Carlo Boschi vastu esitati veto. Konklaavil keeldusid Hispaania, Portugali ja Prantsusmaa esindajad esialgu Braschit paavstina tunnustamast, kuna teda peeti jesuiitide toetajaks.

Febrionianismist mõjutatud Saksa-Rooma keiser Joseph II asus Austrias teostama oma religioonipoliitikat, mille käigus ta kehtestas oktoobris 1781 sallivusedikti, paavsti alluvuses olevate kloostrite ülemineku piiskoppide alluvusse ja keelas piiskoppidel esitada apellatsioone paavstile.

Pius VI tegi 1782 välisvisiidi Viini. Ta oli esimene paavst pärast Clemens VII-t, kes lahkus Itaaliast, järgmise välisvisiidi tegi Pius VII. 27. veebruaril 1782 lahkus Pius VI Roomast ja saabus 22. märtsil Viini, kust asus 22. aprillil tagasiteele, tehes eelnevalt peatuse Mariabrunni kloostris. Paavst reisis 25. ja 26. aprillil läbi Altöttingi, viibis 26. aprillist 2. maini Münchenis ja saabus 15. mail Veneetsiasse, kust lahkus 19. mail 1782.

Pius VI ei saavutanud Viinis soovitud eesmärki ja keiser külastas paavsti 1783 Roomas, sest Pius VI ei olnud rahul sellega, et keiser määras eelnevalt paavstiga kooskõlastamata Milano peapiiskopiks Filippo Maria Visconti. Joseph II teatas Roomas Hispaania suursaadikule, et kavatseb ka moodustada roomakatoliku kiriku sees autonoomse germaani kiriku. Väidetavalt kaalunud Pius VI keisri ekskommunitseerimist, kuid vastastikuste suhete normaliseerimiseks andis ta keisrile loa määrata keisririigis ametisse piiskoppe ja sõlmis keisriga 1784 konkordaadi.

1786 kavatses paavst rajada Münchenisse nuntsiatuuri ja määras nuntsiuseks Bartolomeo Pacca, kuid Saksamaa katoliku piiskopid teatasid paavstile, et nad ei soovi paavsti sekkumist kiriku asjadesse Saksamaal.

1785 puhkes Prantsusmaa õukonnas kuninganna Marie Antoinette'i intriigide tõttu kaelakeeafäär, millesse oli segatud ka kardinal Louis-René-Eduard de Rohan-Guéménée, kes soovis pääseda kuninganna lähikonda. Kardinal vangistati ja saadeti Bastillesse. Pius VI taandas 13. veebruaril 1786 Rohani kardinaliametist, kuid 18. detsembril 1786 taastas tema volitused kardinalina.

Pius VI võttis seoses Prantsuse revolutsiooni puhkemisega vastu Prantsusmaalt saabunud põgenikke. 12. juulil 1790 võeti Prantsusmaal vastu tsiviilseadus, milles nõuti vaimulike truudusvannet uuele võimule, kuid Pius VI mõistis selle 10. märtsil 1791 avaldatud entsüklikas "Quod aliquantum" ja 13. aprillil 1791 avaldatud entsüklikas "Caritas" hukka. Ta taunis ka inimõiguste deklaratsiooni. Pärast Prantsusmaa suursaadiku Nicolas-Jean Hugou de Basseville'i tapmist Roomas 13. jaanuaril 1793 katkestas Prantsusmaa diplomaatilised suhted Roomaga ning Prantsusmaa väed okupeerisid paavstile kuuluvad Avignoni ja Venaissini. Pius VI toetas ka esimest koalitsiooni ja keeldus 1795 Hispaania vahendusest vaherahu sõlmisel Prantsusmaaga. Kui Napoleon Bonaparte okupeeris Milano, nõustus paavst oma suhtumist revolutsiooni muutma ja 5. juulil 1796 avaldatud kirjas "Pastoralis sollicitudo" tunnustas paavst Prantsusmaa vabariiki, kohustades katoliiklasi uuele võimule kuuletuma ning tunnustas Romagna okupeerimist Prantsusmaa vägede poolt. 19. veebruaril 1797 sõlmitud Tolentino rahulepinguga pidi paavst loobuma territoriaalsetest nõudmistest Avignonile ja Venaissinile.

Napoli kuningas Fernando IV esitas paavstile nõuded piiskoppide määramiseks oma valdustes, kuid Pius VI keeldus kuninga nõudmistele järele andmast. Seetõttu polnud Napolis 1789 pooled piiskopid ametisse kinnitatud, kuid aprillis 1791 saavutas paavst Napoliga kompromissi.

Pius VI sõlmis 1778 Portugaliga konkordaadi.

Pius VI kohtus 1. jaanuaril 1784 Roomas Rootsi kuninga Gustav III-ga, kes oli esimene protestantlik valitseja pärast reformatsiooni, kellega paavst kohtus.

Saksa-Rooma keisri Joseph II vend Toscana suurhertsog Leopoldo I (hilisem keiser) kavatses Toscanas kuulutada kiriku paavstist sõltumatuks. 18. – 28. septembril 1786 peeti piiskopi Scipio de' Ricci eesistumisel Pistoias sinod, kus kinnitati Toscana kiriku sõltumatus Roomast. Pius VI kohustas Riccit tagasi astuma, kuid Ricci keeldus ja soovides rõhutada oma mõjuvõimu, kutsus kokku kohalikud preestrid, kellest vaid 7 toetasid Riccit. Suurhertsog kutsus 11. aprillil 1787 Firenzes kokku Toscana piiskopid, kes mõistsid Ricci tegevuse hukka. 28. augustil 1794 avaldatud entsüklikas "Auctorem fidei" mõistis Pius VI hukka Pistoia sinodi 85 artiklit.

Pius VI saatis 1794 Poolasse nuntsiuseks Lorenzo Litta, kes ei suutnud Poola viimast jagamist 1795 takistada.

Pius VI keeldus tunnustamast Katariina II poolt Venemaal teostatud roomakatoliku kirikule kuuluvate piiskopkondade reorganiseerimist.

Pius VI teostas Kirikuriigis reforme: lasi parandada teid, osaliselt kuivendada Rooma ümbruse märgalasid ning süvendada Anzio ja Terracina sadamaid. Ta teostas ka põllumajandusreformi, reformis rahandust, lubades mitmele linnale müntimisõigust, ja viis läbi maksureformi.

Ta tõstis 1777 Maltas elavate vaimulike tasu 45 malta tukatilt 80-le.

Kuuria

Kardinalide kolleegiumi dekaan Fabrizio Serbelloni, Giovanni Francesco Albani Riigisekretär Lazzaro Opizio Pallavicino, Ignazio Gaetano Boncompagni-Ludovisi, Francesco Saverio Selada, Ignazio Busca, Giuseppe Maria Doria Pamphili Camerlengo Carlo Rezzonico Rooma kardinalvikaar Marcantonio Colonna, Andrea Corsini, Giulio Maria della Somaglia

Pius VI reorganiseeris 1793 Püha Tooli riigisekretariaadi ja moodustas Prantsusmaa suhetega tegelemiseks vastava kongregatsiooni.

Pius VI toetas 1. augustil 1789 Avizi rüütliordu reformimist.

Pius VI mõistis Freisingi piiskopile 18. juunil 1785 ja 12. novembril 1785 saadetud kirjades hukka Adam Weishaupti rajatud illuminaadid.

Pius VI püüdis Preisimaa kuningat Friedrich II Suurt ja Venemaa keisrinnat Katariina II-t mõjutada taunima jesuiite, kuid oli hiljem nõus tunnustama jesuiitide tegevust Venemaal, kus Katariina II lubas jesuiitidel võtta vastu noviitse. Ta soovis vabastada vangistusest jesuiitide ülemkindrali Lorenzo Ricci, kes suri 24. novembril 1775 vahetult enne vabastamiskäsu kättesaamist.

Pius VI tunnustas Juan Varella y Losada rajatud natsareenide ordu (Ordo religiosus de penitentia) konstitutsiooni.

Pius VI tunnustas 1798 Jeesuse Pühima Südame vennaskonda (pakanariste) ja kohtus augustis 1798 Sienas vennaskoja rajaja Niccolò Paccanariga.

Pius VI tunnustas 15. septembril 1775 avaldatud bullas "Praeclara virtutum" Risti Pauluse rajatud passionistide reegleid.

Pius VI tunnustas 31. juulil 1794 trappistide ordut ja nimetas Val-Sainte kloostri trappistide emakloostriks.

Cîteaux' kloostri abt François Trouvé palus 25. juulil 1790 Prantsusmaal puhkenud revolutsiooni tõttu paavstil tsistertslaste emakloostriks määrata Salsmansweileri kloostri.

1775. aastat tähistati juubeliaastana.

Pius VI redigeeris 19. märtsil 1777 Inglismaa katoliiklaste kirikupühade kalendrit.

18. detsembril 1779 lubas ta augustiinlastel pidada tunnipalveid neitsi Maarja austamiseks.

Ta andis passionistidele erilisi privileege Kristuse kannatuste austamiseks.

Ta tunnustas Antonio Martini itaaliakeelset Uue Testamendi tõlget.

Ta kohustas 8. veebruaril 1787 Corbeil' kloostri nunnasid ja 1799 Palermo piiskoppi tähistama neitsi Maarja puhtama südame kirikupüha.

1. "Ad nostras manus" 31. juuli 1793
2. "Adeo nota" 23. aprill 1791
3. "Ancorché antichissimo" 5. november 1791
4. "Auctorem fidei" 28. august 1794
5. "Caritas" 13. aprill 1791
6. "Christi Ecclesiae" 30. detsember 1797
7. "Constantiam vestram" 10. november 1798
8. "Cum nos superiori" 13. november 1798
9. "Cum populi" 13. aprill 1791
10. "Dum nos" 19. aprill 1792
11. "In gravissimis" 19. märts 1792
12. "Inscrutabile" 25. detsember 1775
13. "Novae hae litterae" 19. märts 1792
14. "Nuper pro" 6. märts 1779
15. "Perpensis circumstantiis" 10. detsember 1792
16. "Quae causa" 24. november 1792
17. "Quare lacrymae" 17. juuni 1793
18. "Quo fluctu" 30. mai 1792
19. "Quo luctu" 4. mai 1791
20. "Quod aliquantum" 10. märts 1791
21. "Quoties animo" 13. august 1799
22. "Summa Dei" 25. detsember 1775
23. "Super soliditate" 28. november 1786
24. "Ubi communis" 4. aprill 1792
25. "Ubi lutetiam" 13. juuni 1792

Pius VI kanoniseeris 28. juulil 1789 Margareeta Ungarist. Ta sätestas, et Beatrice d'Estet tuleb austada 19. jaanuaril. Ta kuulutas Fernando de Contrerase 12. veebruaril 1786 ja Alfonso Liguori 4. mail 1796 austamisväärseks (venerabilis).

Pius VI kuulutas õndsaks 40 isikut:

1. Aegidio Assisist 1777
2. Amatus Ronconi 17. aprill 1776
3. Andrea Gallerani 13. mai 1798
4. Andres Hibernon 22. mai 1791
5. Bartolomeus Vincenzast 11. september 1793
6. Benvenuto Recanatist 17. september 1796
7. Bernardo Offidast 25. mai 1795
8. Bonaventura Potenzast 26. november 1775
9. Caspar de Bono 10. september 1786
10. Catarina Palmast 12. august 1792
11. Clara Agolanti 22. detsember 1784
12. Conrad Ascolist 30. august 1783
13. Cristina Oringast 15. juuni 1776
14. Eustochia Calafato 14. september 1782
15. Franciscus Venibeni 1. aprill 1775
16. Giovanna Signast 21. september 1798
17. Giovanni Guarna 2. aprill 1783
18. Giovanni Giuseppe della Croce 24. mai 1789
19. Giovanni Parmast 1. märts 1777
20. Gundisalvus Lagosest 2. mai 1778
21. Hartmann Brixenist 11. veebruar 1784
22. Hieronymus Ranuzzi 1. aprill 1775
23. Inkarnatsiooni Maria 5. juuni 1791
24. Jakub Strepar 11. september 1790
25. Jeanne-Marie Bonomo 9. juuni 1783
26. Juan de Ribera 18. september 1796
27. Laurentius Brindisist 1. juuni 1783
28. Leonardo Porto Mauriziost 19. juuni 1796
29. Mafalda Portugalist 14. märts 1792
30. Mariana Navarro 25. mai 1783
31. Miguel de Sanctis 24. mai 1779
32. Niccolò Saggio 17. september 1786
33. Nicolaus Factor 27. august 1786
34. Octavianus 1793
35. Odoric Pordenonest 2. juuli 1775
36. Pacificius San Severinost 13. august 1786
37. Peter Geremia 12. mai 1784
38. Sebastian Aparicio 17. mai 1789
39. Tommaso da Cori 3. september 1786
40. Vincenzo Aquilast 19. september 1787

• 13. märts 1776 Slovakkias Banská Bystrica, Rožňava ja Spiši piiskopkonnad.
• 1777 Prantsusmaal Saint-Dié piiskopkond
• 16. juuni 1777 Ungaris Székesfehérvári piiskopkond
• 17. juuni 1777 Horvaatias Križevci piiskopkond
• 17. juuni 1777 Ungaris Szombathely piiskopkond
• 23. juuni 1777 Rumeenias Oradea Mare piiskopkond
• 19. november 1777 Prantsusmaal Nancy piiskopkond
• 5. detsember 1777 Tšehhis Olomouci peapiiskopkond ja Brno piiskopkond
• 15. detsember 1777 Mehhikos Linares o Nueva Leóni piiskopkond
• 16. veebruar 1778 Venezuelas Mérida piiskopkond
• 7. mai 1779 Mehhikos Sonora piiskopkond
• 18. august 1779 Prantsusmaal Chambéry piiskopkond
• 1. detsember 1779 Itaalias Carpi piiskopkond
• 27. september 1780 ühendas Portugalis Bragança piiskopkonna ja Miranda piiskopkonna
• 30. aprill 1782 Hispaanias Ibiza piiskopkond
• 27. märts 1783 Hispaanias Tudela piiskopkond
• 15. aprill 1783 Valgevenes Magiljovi peapiiskopkond
• 23. september 1783 Rootsi apostellik vikariaat
• 30. mai 1784 Kanadas Newfoundlandi apostellik prefektuur
• 26. november 1784 USA apostellik prefektuur
• 1785 Iraagis Amadiya piiskopkond
• 28. jaanuar 1785 Austrias Linzi, Sankt Pölteni ja Leobeni piiskopkonnad
• 8. juulil 1785 ühendas Itaalias Fabriano ja Matelica piiskopkonnad
• 20. september 1785 Tšehhis České Budějovice piiskopkond
• 13. märts 1786 Poolas Tarnówi piiskopkond
• 1. juuli 1786 Ecuadoris Cuenca piiskopkond
• 17. detsember 1787 Itaalias Camerino peapiiskopkond
• 1789 Bulgaarias Nikopoli piiskopkond
• 1789 Iraagis Kirkūki piiskopkond
• 6. november 1789 USAs Baltimore'i piiskopkond
• 1790 Süürias Aleppo peapiiskopkond
• 1790 Iraagis Mosuli ülemeparhia
• 20. mai 1790 Venezuelas Santo Tómas de Guayana piiskopkond
• 12. september 1791 ühendas Itaalias Gorizia ja Gradisca piiskopkonnad
• 1792 Saksamaal Corvey piiskopkond
• 25. aprill 1793 USAs Louisiana piiskopkond
• 4. juuli 1797 Itaalias Pontremoli piiskopkond
• 25. märts 1798 Poolas Sejny o Sejna o Augustówi piiskopkond
• 8. augustil 1798 ühendas Ukrainas Lutski ja Žitomiri piiskopkonnad
• 9. august 1798 Minski peapiiskopkond
• 16. oktoober 1798 Poolas Varssavi piiskopkond
• 1799 Poolas Wigry piiskopkond

Vastavalt Innocentius XII 1692 dekreedile ei tohi paavst pühitseda kardinaliks rohkem kui ühe sugulase. Pius VI pühitses 29. mail 1775 kardinaliks in pectore oma onu Giovanni Carlo Bandi ja pärast Bandi surma oma õepoja Romoaldo Braschi-Onesti.

 Pikemalt artiklis Pius VI ametisse nimetatud kardinalid

Pius VI nimetas ametisse 73 kardinali 23 konsistooriumil. Seni polnud ükski paavst pidanud nii arvukalt konsistooriume. Hiljem on ainult Gregorius XVI ja Leo XIII pidanud rohkem konsistooriume. Lisaks itaallastele said kardinalideks 5 prantslast, 4 hispaanlast, 3 sakslast, 2 portugallast ja 1 ungarlane. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Pius VII.

Pius VI sätestas 11. veebruaril 1797 avaldatud apostellikus kirjas "Attentis pecularibus", 30. detsembril 1797 avaldatud entsüklikas "Christi ecclesiae" ja 13. novembril 1798 avaldatud entsüklikas "Cum nos" konklaavi tegevuse oma surma järel.

Pius VI lasi oma sugulaste jaoks ehitada Palazzo Braschi palee. Tema ajal jätkus Museo Pio-Clementino ehitamine. Rooma Peetri kirikus ehitati sakristoorium ja 1785 paigutati kirikusse uus kell.

Ta oli teoloogi Nicola Spedalieri patroon. Ajaloolane Flaminio Annibale de Latera pühendas paavstile oma uurimistöö "Ad Bullarium Franciscanum".

Ta tunnustas 1784 Torino Maximuse tööde avaldamist.

24. märtsil 1790 saadetud kirjas rõhutas ta Bonni ülikooli kahetsusväärset olukorda.

Ta pidi 1797 sõlmitud Tolentino rahulepingu alusel saatma Prantsusmaale ohtralt hinnalisi kunstiväärtusi.

Pompeo Batoni tegi paavstist portree. Paavsti on maalidel kujutanud kunstnikud Bénigne Gagneraux, Francesco Guardi ja Giacomo Beys. Skulptor Antonio Canova püstitas talle Rooma Peetri kirikusse hauamonumendi.

Pärast seda, kui Roomas puhkenud ülestõusus tapeti 27. detsembril 1797 Prantsusmaa kindral Léonard Duphot, käskis Direktoorium kindral Louis Berthier'l tungida Kirikuriiki. 13. veebruaril 1798 kuulutas Berthier Roomas välja vabariigi ja tagandas paavsti riigipea ametist. Pius VI pidi 20. veebruaril Roomast lahkuma ja siirduma Toscanasse. Ta elas algul Sienas, siis Firenze lähedal kartuuslaste kloostris. Direktoorium kavatses paavsti küüditada Sardiiniasse, kuid kartes paavsti vabastamist, sai markii Pedro Gómez Labrador Direktooriumilt käsu tuua paavst Prantsusmaale.

28. märtsil 1799 lahkus Pius VI Firenzest, siirdus Parma, Piacenza ja Torino kaudu üle Alpide, jõudis 30. aprillil Briançoni, veetis Grenoble'is kaks päeva ja jõudis 13. juulil Drôme'i departemangus asuvasse Valence'i, kus ta kohalikus kindluses 29. augustil suri. Ta maeti 29. jaanuaril 1800 Valence'i kalmistule, kuid tema säilmed viidi 17. veebruaril 1802 tagasi Rooma ja maeti järgmisel päeval Rooma Peetri kirikusse. Igal aastal peetakse 29. augustil Valence'i katedraalis Pius VI mälestuseks missa.

Ta oli viimane paavst, kes suri väljaspool Itaaliat. Enne teda suri viimati väljaspool Itaaliat Urbanus V.

Pius VI valitses 24 aastat 6 kuud ja 14 päeva. See oli pikim valitsemisaeg pärast Peetrust. Hiljem on temast veel kauem valitsenud Pius IX, Leo XIII ja Johannes Paulus II.

• Acta Pii VI quibus ecclesia catholica calamitatibus in Gallia consultum est. Roma, 1871.
• Collectio Brevium atque Instructionem Pii Papæ VI quæ ad præsentes Gallicanarum ecclesiarum calamitates pertinent. Augsburg, 1796.
• Pius VI dokumendid.
• Pius VI entsüklikad (inglise keeles)

• Anonüümne: Viaggio del Peregrino apostolico il sommo pontefice Pio Sesto da Roma a Valenza di Francia. Roma, 1799.
• Alexis François Artaud de Montor: Histoire de Pie VI. Paris, 1847.
• Pietro Baldassari: Histoire de l'enlèvement et de la captivité de Pie VI. Paris, 1839.
• Pietro Baldassari: Relazione delle avversità e patimenti del glorioso papa Pio VI. Modena 1840–1843.
• Francesco Becattini: Storia di Pio VI. Venezia, 1801–1802.
• Isidore Bertrand: Le Pontificat de Pie VI et l'Athéisme Révolutionnaire. Bar­le­Duc, 1879.
• Jean-François Bourgoing: Mémoires historiques et philosophiques sur Pie VI et son pontificat. Paris, 1900.
• Giuseppe Ceccarelli: I Braschi. Roma, 1949.
• Bartolomeo Cecchetti: La Repubblica di Venezia e la corte di Roma nei rapporti della religione. Venezia, 1874.
• Franco Díaz de Cerio: La publicación en Espana de la bula "Auctorem fidei". "Archivum Historiae Pontificiae" 20, 1982: 219–252.
• Owen Chadwick: The Popes and the European Revolution. Oxford, 1981.
• W. L. Chotkowski: Maria Theresia's Korrespondenz mit Klemens XIV. und Pius VI. "Historisch-Politische Blätter für das Katholische Deutschland" 145, 1910: 31–48, 81–99.
• Jeffrey Laird Collins: Papacy and politics in eighteenth-century Rome: Pius VI and the arts. 2004.
• Julius Cordara: De profectu Pii VI ad aulam Viennensem ejusque causis et exitu commentarii. Roma, 1855.
• Rita Cosma: Rio de Janeiro: una bolla inedita di Pio VI. "Studi latini e italiani" 6, 1992: 285–291.
• Franz Ehrle: Das Explicit einer Handschrift des heiligen Thomas aus der Privatbibliothek Pius VI. "Zeitschrift für katholische Theologie" 8, 1884: 628–630.
• Paola Errani: Due papi per Cesena. Pio VI e Pio VII nei documenti della Piancastelli e della Malatestiana. Bologna, 1999.
• Ferrari: Vita Pii VI. Padova, 1802.
• Giustino Filippone: Le relazioni tra lo Stato Pontificio e la Francia Rivoluzionaria. Storia diplomatica del trattato di Tolentino. Milano, 1961–1967.
• Luigi Fiorani: La Rivoluzione nello Stato della Chiesa. 1789–1799. Pisa, 1997.
• J. Flory: Pie VI. Paris, 1942.
• Jules Gendry: Pie VI. Sa vie, son pontificat 1777–99. Paris, 1907.
• Ernst Harder: Der Einfluß Portugals bei der Wahl Pius VI. Königsberg, 1882.
• J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
• Elisabeth Kovács: Pius VI. bei Joseph II. zu Gast. Neue Aspekte zur Reise des Papstes nach Wien im Jahr 1782. "Archivum Historiae Pontificiae" 17, 1979: 241��287.
• Elisabeth Kovács: Der Besuch Papst Pius' VI in Wien im Spiegel josephinischer Broschüren. "Archivum Historiae Pontificiae" 20, 1982: 163–217.
• Elisabeth Kovács: Der Papst in Deutschland. Die Reise Pius' VI. im Jahre 1782. Wien, 1983.
• Jan Kracik: Ungehörsame Kinder der Kirche. "Analecta Cracoviensia" 27, 1995: 501–509.
• Leo König: Pius VI und die Säkularisation, Program. Kalksburg, 1900.
• André Latreille: Le pontificat de Pie VI et la crise française (1775–1799). Paris, 1946.
• Erminio Lora, Rita Simionati: Nuove edizioni o analisi di documenti pontifici: Enchiridion delle Encicliche, I, Benedetto XIV, Clemente XIII, Clemente XIV, Pio VI, Pio VII, Leone XIII, Pio VIII (1740–1830). Bologna, 1994.
• Louis Madelin: Pie VI et la première coalition. "Revue des questions historiques" 81, 1903: 1–32.
• Umberto Marcelli: Un inedito sul piano economico di Pio VI per Bologna. "Atti e memorie (Romagna)" 9 (1957–1958): 91–131.
• Daniele Menozzi: La Chiesa italiana e la rivoluzione francese. Bologna, 1990.
• Georg Thodor von Merck: La captivité et la mort de Pie VI. London, 1814.
• Enrique Pacheco y de Leyva: El conclave de 1774–1775. Madrid, 1915.
• Carlo Pietrangeli: Scavi e scoperte di antichità sotto il pontificato di Pio VI. Roma, 1958.
• Giuseppe Pignatelli: Aspetti della propaganda cattolica da Pio VI a Leone XII. Roma, 1974.
• Enzo Piscitelli: La riforma di Pio VI e gli scrittori economici italiani. Milano, 1958.
• Charles Poncet: Pie VI à Valence. Paris, 1868.
• Ilario Rinieri: Relazioni storiche tra Pio VI e la corte di Napoli. Torino, 1910.
• T. de la Rive: L'esilo e la morte di Pio VI. Roma, 1899.
• Donat Sampson: Pius VI and the French Revolution. "American Catholic Quarterly Review" 32, 1907: 220–240, 413–440, 601–631.
• Giovanni Scarabelli: La soppressione dei Gesuiti, la morte di Clemente XIV e l'elezione di Pio VI nella corrispondenza Salvini-Tosio (1772–1776). Viareggio, 1993.
• Hanns Schlitter: Die Reise des Papstes Pius VI. nach Wien. Wien, 1892.
• Hanns Schlitter: Pius VI und Joseph II von der Rückkehr des Papstes nach Rom bis zum Abschluss des Konkordats. Wien, 1894.
• Georg Schwaiger: Pius VI. in München. "Münchener Theologische Zeitschrift" 10, 1959: 123–136.
• Giuseppe Soranzo: Peregrinus Apostolicus. Lo spirito pubblico e il viaggio di Pio VI. a Vienna. Milano, 1937.
• Giovanni Battista Tavanti: Fasti del S.P. Pio VI con note critiche. Firenze, 1804.
• Tiepoli: Relazioni sul conclave per la elezioni di papa Pio VI. Venezia, 1896.
• Giuseppe Tuninetti: Lettere inedite di Pio VI a Giovanni Battista Troglia, prete della missione, uomo di fiducia del papa a Subiaco (1777–1789). "Archivio Teologico Torinese" 9, 2003: 135–161.
• Ludwig Veit: Die Kirche im Zeitalter des Individualismus (1648–1800). Freiburg, 1931.
• Peter Philipp Wolf: Geschichte der römischkatholischen Kirche. Unter der Regierung Pius des Sechsten. Zürich, 1793–1802.

• Artikkel Pius VI kohta. (inglise keeles)
• Pius VI elulugu. (inglise keeles)
• Pius VI elulugu. (inglise keeles)
• Konklaav 1774–1775. (inglise keeles)
• Konklaav 1774–1775. (inglise keeles)
• Piiskopkonnad.

Eelnev Clemens XIV

Rooma paavst 1775–1799

Järgnev Pius VII