Robert Fischer
| Robert Fischer | |
|---|---|
.jpg) | |
| Sünniaeg |
9. märts 1943 Chicago |
| Surmaaeg |
17. jaanuar 2008 (64-aastaselt) Reykjavík |
| Matmispaik | Selfoss |
| Amet | animaator |
| Abikaasa(d) | Miyoko Watai |
| Autasud | Male-Oscar |
| Koduleht | https://bobbyfischer.net |
Robert James Fischer (hüüdnimi Bobby Fischer; 9. märts 1943 – 17. jaanuar 2008) oli USA maletaja, kes viimased eluaastad elas poliitilises asüülis Islandil.
Fischer on nooruspõlves mänginud malet Moskvas. Noorena oli tal paranoiahood. Eesti maletaja Iivo Nei sõnul polnud Fischer päris normaalne. Fischeri abilise male tsoonidevahelisel turniiril Bill Lombardy sõnul oli Fischeril probleeme.
Fischer katkestas oma osavõtu Nõukogude Liidu sportlaste omavahelise viigistamise kahtluse tõttu male esimesel rahvusvahelisel tsoonidevahelisel turniiril.[1]
Fischer tuli male maailmameistriks 1. septembril 1972. Selleks pidi ta kõigepealt tulema USA 1969. aasta meistrivõistlustel esikolmikusse, aga loobus turniirist, sest ei jõudnud korraldajatega kokkuleppele turniiri vormingu ja auhinnafondi asjus. Kuid Pál Benkö loobus oma kohast USA koondises ja Fischer pääses tsoonidevahelisele turniirile. See toimus 1970. aasta novembris-detsembris Palma de Mallorcal ning Fischer võitis selle 18½ punktiga 23-st, edestades Bent Larsenit, Jefim Gellerit ja Robert Hübnerit, kes jagasid 15 punktiga teist kohta. Keegi pole tsoonidevahelist turniiri suurema vahega võitnud. Pretendentide turniiril alistas ta 6:0 Mark Taimanovi ja seejärel Denveris 6:0 Larseni. Kui arvestada, et ta lõpetas tsoonidevahelise turniiri 7 järjestikuse võiduga, oli ta võitnud 19 partiid järjest. Pretendentide turniiri finaalis alistas ta Tigran Petrosjani 6½:2½, alistades ta avapartiis. Tema 20-mänguline võiduseeria on 20. sajandil ainulaadne. MM-tiitlimatšis Islandil Reykjavíkis alistas ta Boris Spasski 12½:8½ ja tuli 11. maailmameistriks.
Pärast maailmameistriks tulekut halvenes Fischeri vaimne tervis.[1]
Pärast maailmameistriks tulekut ei mänginud Fischer kolm aastat võistluspartiisid. 1975. aastal pidi ta kaitsma Anatoli Karpovi vastu oma maailmameistritiitlit, aga esitas FIDE-le hulga nõudmisi, milletaolisi polnud veel üheski MM-matšis kasutatud, näiteks et matš kestab 10 võiduni (see tähendab, et matši pikkus ei ole piiratud) ja et seisul 9:9 säilitab Fischer tiitli, mis tähendab, et pretendent peab võitma vähemalt 10:8. FIDE ei jäänud nende tingimustega nõusse ja Fischer loobus matšist, mispeale Karpov kuulutati uueks maailmameistriks.
Kogu oma ülejäänud elu pidas Fischer end maailmameistriks, aga osales veel üksnes ühel mitteametlikul turniiril, revanšmatšil Spasskiga 1992. aastal. Fischer võitis selle 17½:12½.
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- Male-Oscar 1970, 1971 ja 1972
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Dannar Leitmaa (13. juuli 2017). "ÄNA 45 AASTAT TAGASI: Läänemaailma saatus rippus juuksekarva otsas – tõsi, sümboolselt, ainult malelaual". Eesti Ekspress. Ekspress Meedia AS. Originaali arhiivikoopia seisuga 13. juuli 2017.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Paul Keres ja Iivo Nei, "4×25. Robert Fischer, Boriss Spasski, Viktor Kortšnoi, Bent Larsen". Eesti Raamat, Tallinn 1975, 306 lk (peatüki Fischerist lk 7–83 on kirjutanud Paul Keres)
- Frank Brady, "Lõppmäng: legendaarse malegeeniuse Bobby Fischeri silmipimestav tõus ja langus imelapsest hullumeelsuse piirile" (Endgame: Bobby Fischer's remarkable rise and fall - from America's brightest prodigy to the edge of madness). Inglise keelest tõlkinud Tõnis Värnik. Varrak, Tallinn 2018, 440 lk; ISBN 9789985343685
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Tarmo Teder, "Kuningas Fischer astus 65. ruudule" – Sirp 6. juuni 2008