Vantsild

Vantsild on sillatüüp, kus sillatekk ripub otse püloonide külge kinnituvate vantide (kaablite või jäikade tõmbevarraste) küljes.

Vantsild sarnaneb toimivate jõudude poolest pigem konsoolsillale kui rippsillale, kuigi vahel, näiteks Tehnikaleksikonis^[1], loetakse vantsilda välise sarnasuse põhjal rippsilla variandiks. Vantsilla raskust kannavad püloonid, rippsilla raskust peavad kandma ankrud.

Vantsilla esimese teadaoleva projekti esitas Veneetsia leiutaja Fausto Veranzio oma raamatus "Machinae novae" aastal 1595.

Paljud varased rippsillad olid osalt ka vantsillad. Neil ei läinud hästi ja nad ei ole säilinud. 1817 rajati Inglismaale Tweedi jõele Dryburghi sild, mis järgmise aasta jaanuaris jõkke kukkus. Silla konstruktsiooni parandati ja sild taastati, kuid 1838 varises see uuesti kokku. 1824 kukkus Saksamaal jõkke Saale jõel olev ripp-vantsild. Need õnnetused andsid vantsillale halva maine ja kulus aastakümneid, kuni neid jälle ehitama hakati. 1868 valmis Prahas Franz Josephi sild (hävinud), 1873 sama projekti järgi Londonis Alberti sild (säilinud) ja 1883 New Yorgis Brooklyni sild (säilinud).

Vanim säilinud puhtakujuline vantsild asub USA-s Texases Bluff Dale'is ja see avati 1890.

Eesti pikim vantsild on Smuuli viadukt Tallinnas kogupikkusega 380 meetrit. Sellest 170 meetrit on vantsild ja 200 meetrit viieavaline talasild.

Eesti esimene vantsild on jalakäijatele mõeldud Tartu Turusild, mis valmis 2003. aastal. Tartu Turusilla pikkus on 251,5 meetrit ja rippuvat osa kannavad 7 paari vante.