Vincenzo Bellini

Vincenzo Salvatore Carmelo Francesco Bellini (3. november 1801 Catania – 23. september 1835 Puteaux) oli Itaalia helilooja. Hinnatud kõige tüüpilisemaks bel canto koolkonna esindajaks. 19. sajandi esimese kolmandiku Itaalia ooperielu juhtfiguure. Graatsiliselt väljendusliku ja lüüriliselt meloodilise ooperi traditsioonide rajaja. Sai hüüdnimeks "Catania luik".

Eestis on Bellini loomingust esitanud "I Puritanit" Tallinna saksa teater aastatel 1850 ja 1860. Estonia on esitanud kontsertettekandena "I Puritani" (2007), "I Capuleti e i Montecchi" (2010) ja "Norma" (2012). Mõnel korral on Eestis "La Sonnambulat" esitanud Peterburi Maria teatri trupp.

Õppis varases lapsepõlves mängima dirigendist isa Rosario juhendamisel klaverit olles juba viieaastaselt väga hea pianist. Komponeerimist õppis organistist ja heliloojast vanaisa Vincenzo Tobia Bellini näpunäidete järgi. Kuueaastaselt komponeeris esimese muusikapala. Seejärel kõlas sageli tema loodud muusika kirikutes ja salongides. Jätkas õpinguid Napoli konservatooriumis (Conservatorio di San Sebastiano) ooperihelilooja Niccolò Zingarelli juhendamisel. Üliõpilasena kirjutas pooltõsise ooperi "Adelson e Salvini", mille kandis ise koos meesüliõpilastest kaaslastega konservatooriumi teatris suure menuga ette. Teda märgati ning Bellini sai mainekalt Napoli Teatro San Carlolt lepingu komponeerida troonipärija Ferdinando nimepäeva puhul korraldatavaks galaetenduseks ooper. Tulemuseks oli melodraama "Bianca e Gernando". Teos osutus väga menukaks ja ajendas Milano La Scala värvikat impressaariot Domenico Barbaiat sõlmima noore heliloojaga lepingu uue ooperi komponeerimiseks. Barbaia viis ta kokku tollase nimekaima libretisti Felice Romaniga, kes kirjutas edaspidi seitsmele Bellini ooperile libreto ning kohendas ka "Bianca e Gernardo" teksti Genova teatris ettekandmiseks "Bianca e Fernando" nime all. Ükski teine itaalia ooperihelilooja ei ole olnud nii kindlalt seotud ühe ja sama libretistiga. Järgneva kuue aasta jooksul olid Romani ja Bellini suured sõbrad. Sõprus katkes järsult pärast erimeelsusi ooperi "Beatrice di Tenda" pärast. Nende esimene ühistöö "Il Pirata" pani aga sisuliselt aluse Bellini edukale karjäärile ja tõi talle rahvusvahelise kuulsuse.

Bellini sai peagi tuntuks tollal domineerinud Rossini õitsvast stiilist eemaldujana, kuid oma kaks esimest oopust kirjutas ikkagi Rossinist tugevalt mõjutatuna. Ta püüdis hiljem nende ooperite stiili korrigeerida, kuid erilist menu see kaasa ei toonud. Milano lepingu ajaks oli tema omapärane stiil välja kujunenud ning publiku poolt heaks kiidetud ja teosed oodatud. Esiplaanil oli ta iseloomuga hästi kokku sobinud meloodilisus, kuid ei saanud ta ka ignoreerida Rossini juurutatud graatsiline primadonna (koloratuursoprani) esiletõstmist. Primadonnad said Bellinilt väga meloodilisi ja ilusaid, kuid väga head laulutehnikat ja hääleomadusi nõudvaid aariaid. See tähendas, et Bellinile omistatakse erilise romantilise stiili looja loorbereid. Tollal oli publik juba tüdinenud Rossini meeletust tempost ja muusikalugude komponeerimise agressiivsest maneerist. Bel canto tähendas Bellinile võimalust väljendada sügavuti karakteri tundeid ja panna suurt rõhku laulja intelligentsile ning individuaalsele võimele esitada roll hingestatult.

Aastatel 1827–1833 elas Bellini peamiselt Milanos, kus kirjutas La Scalale kolm ooperit. Enesekindel noor helilooja lülitus kiiresti kõrgema seltskonna ellu, kuid keeldus erinevalt Rossinist, Donizettist, Pacinist ja Mercadantest kõrgetest riiklikest ametikohtadest või tööst konservatooriumis ja ooperiteatrites. Bellini elatas end üksnes ooperiloomingust ning küsis (ja sai) oma loomingu eest tunduvalt suuremat honorari, kui tollal oli Itaalias kombeks.

Oli väga hella loomuga, solvus kergesti, aga noris ka ise konkurentidega sageli tüli. Polnud kuigi delikaatne inimene ning enesekriitika oli tundmatu. Eriliselt halvad ja vaenulikud olid suhted hea huumorimeele ja laia natuuriga Donizettiga kui peamise konkurendiga. Bellinit on iseloomustatud kui kergesti süttivat, kärsitut ja jultunud isiksust. Kirjastaja Giovanni Ricordi on Bellinit nimetanud vulkaaniliseks persooniks, kes võis "ootamatult ja kiiresti pursata", aga siis ka kiiresti maha jahtuda. Pariisi teatriringkondades tunti teda hoopis upsaka ja tühise inimesena. Suhted naistega olid Bellinil tormilised, ehkki teda on peetud inimeseks, kellel puudusid silmanähtavalt atraktiivsed mehelikud omadused. Ilmselt seepärast oli ta alati külm kalkuleerija, kes ei randunud kunagi abielusadamas. Planeeris egoistlik-majanduslikel kaalutlustel üle lüüa Milano siiditöösturi abikaasa Giuditta Turina, kuid nende suhted piirdusid vaid kolmeteistkümne Bellini kirjaga Giudittale, mis kõik lõppesid sooviga, et naine tervitaks oma abikaasat. Armastusest mitte sõnagi. Jutt keerles peamiselt kaasavara ümber. Nii ei tekkinudki Bellinil kunagi kindlat kodu ega perekonda. Ta elas suurema osa elust üksi üürikorteris või sõprade suvekodudes ja armukeste juures.

La Scalale komponeeritud "La straniera" ja Parma Teatro Ducale uue maja avamiseks kirjutatud "Zaira" kukkusid läbi. Publik arvas, et maestro suhtub töösse pealiskaudselt. Järgnes aasta melanhooliat, kuid järgmine oopus, Veneetsia La Fenices etendatud "I Capuleti e i Montecchi" ("Capuletid ja Montecchid") oli taas väga menukas. Kriitikud võisid konstateerida, et 29-aastase ooperihelilooja isikupärane käekiri on selgelt välja kujunenud. Bellini ise kirjutas märtsis 1830: "Minu stiili on nüüd kuuldud kõikides maailma tähtsamates teatrites ja seda on võetud vastu entusiasmitormiga."

Bellini põimis oma muusikasse ka palju elemente Sitsiilia ja Napoli rahvamuusikast. Tema oopustes on tekst ja muusika väga tihedasti seotud. Väitis ise 1834. aastal libretist Carlo Pepolile saadetud kirjas, et "ooper peab laulmise kaudu panema inimesi pisaraid valama, värisema ja surema". Kaasaegsed nimetasid tema loomingut "filosoofiaks". Wagner, kes üldiselt suhtus itaalia ooperisse põlglikult, on Bellini kohta öelnud, et tema muusika tuleb südamest ja on tekstiga väga lähedaselt seotud.

1830. aasta alguses sai Bellini salmonellamürgistuse. Sellest saadud põletik osutus talle lõpuks saatuslikuks. Bellini planeeris järgmiseks ooperiks "Ernani", mille libreto kirjutas Romani Victor Hugo näidendi "Hernani" järgi, kuid kartes probleeme tsensoriga, ei võtnud ta seda tööd ette. 13 aastat hiljem kirjutas samal teemal ooperi Verdi. Bellini sõitis Como järve äärde haigusest paranema ning komponeeris seal melodraama "La sonnambula" ("Kuutõbine"). Teos etendati tohutu eduga Milano Teatro Caracanos ja oli peagi kümnete teatrite repertuaaris. Järgnes 1831.–1832. aasta karnevalihooaja avamiseks La Scala tellitud "Norma". See tänapäeval kõrgelt hinnatud teos, osutus nagu mitmed teisedki tippooperid esiettekandel tollase publiku silmis ebaõnnestumiseks. Bellini kirjutas pärast esietendust: "Fiasko! Fiasko! Särav fiasko!" Kuid juba mõni etendus hiljem aplodeeris publik püsti seistes ja braavo karjudes maruliselt. Edasi räägiti "Normast" kui meistritööst. Tänapäeval on see ooper Bellini kõige populaarsem ja sagedamini esitatav teos "La Sonnambula" kõrval.

Bellini viimane eluperiood (1833–1835) möödus peamiselt Londonis ja Pariisis. Londonis toodi üksteise järel lavale kõik tema paremad teosed, mille proovide kulgu maestro ise jälgis ja korrigeeris. 1833 reisis ta Pariisi, kus samuti lavastati tema oopereid. Seal oli ees Rossini, kellest kujunes Bellini isalik sõber ja eestkostja. Rossini vahendusel sai ta tellimuse Pariisis tegutsenud Itaalia trupilt Théâtre des Italiens. Valmis "I Puritani" ("Puritaanid"). Kuid Pariisis säras ja tegutses Bellini kõige hirmuäratavam konkurent Donizetti, kellele Bellini keeldus ka tere ütlemast. Ta suhtles teiste Pariisis tegutsevate Itaalia ja Poola heliloojatega nagu Carafa, Chopin, Paer jt, ning lävis printsess Cristina Belgioso juures Heinrich Heinega. Kuid vaatamata Donizetti vastutegutsemisele kuluaarides osutus melodraama "I Puritani" triumfaalselt menukaks. Bellini oli enda meelest saavutanud ihaldatud positsiooni. Ta oli enda sõnul Rossini järel maailma ooperihelilooja nr 2.

Pärast "I Puritanit" keerles maestro peas rida uhkeid plaane nagu siiski võtta ette abiellumine, reisida, kirjutada uus ooper. Tellimusi tuli nii Pariisi kui ka Itaalia teatritelt. Kuid augustis 1835 tabas teda uus karm haigushoog ja ta suri kõigest 33-aastaselt täielikus üksinduses ühes Pariisi-lähedases maamajas. Teda oli sinna isoleeritud, sest arstid kahtlustasid koolerat. Surma tegelik põhjus oli aga äge jämesoolepõletik ja maksakahjustused.

Bellini mälestusteenistus toimus 2. oktoobril Pariisi Invaliidide kirikus. Kirstu kandsid Paer, Cherubini, Carafa ja Rossini. Ta maeti Pariisi Père Lachaise’i kalmistule. 1876 maeti tema põrm ümber sünnilinna Catania katedraali.

Bellini positsioon juhtiva bel canto heliloojana oli 19. sajandi lõpul, 20. sajandi alguses tugevasti vaidlustatud, mistõttu tema teoseid esitati väljaspool Itaaliat praktiliselt harva. 1950. aastast aga olukord muutus, seda tänu eelkõige suurte lauljate Maria Callase ja Joan Sutherlandi soovile esitada tema ooperite raskeid partiisid. Nüüdisajal hinnatakse Bellini suurust ooperimaailmas ilma probleemideta.

• „Adelson ja Salvini” (Adelson e Salvini), Napoli Teatro del Conservatorio di San Sebastiano, 12(?). veebruar 1825
• „Bianca ja Gernando” (Bianca e Gernando), Napoli Teatro San Carlo, 30. mai 1826
• „Piraat” (Il pirata), Milano Teatro alla Scala, 27. oktoober 1827
• „Bianca ja Fernando” (Bianca e Fernando), „Bianca ja Gernando” muudetud versioon, Genova Teatro Carlo Felice, 7. aprill 1828
• „Välismaalane” (La straniera), Milano Teatro alla Scala, 14. veebruar 1829
• „Zaira”, Parma Teatro Ducale, 16. mai 1829
• „Capuletid ja Montecchid” (I Capuleti e i Montecchi), Veneetsia Teatro La Fenice, 11. märts 1830
• „Kuutõbine” (ka „Uneskäija”) (La sonnambula), Milano Teatro Caracano, 6. märts 1831
• „Norma”, Milano Teatro alla Scala, 26. detsember 1831
• „Beatrice di Tenda”, Veneetsia Teatro La Fenice, 16. märts 1833
• „Puritaanid” (I puritani), Pariis Théâtre-Italien, 24. jaanuar 1835